Aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, vaatad aastale tagasi ja mõtled, mis läks hästi, mis sai tehtud… aga tahes-tahtmata kerkivad esile ka teemad, mida oleks veel vaja teha, muuta, alustada… Kuigi ahvatlev tundub oodata 1. jaanuarit, et koos aastanumbri vahetusega oma uut suurejoonelist elu alustada, oleks nutikas teha midagi iga päev selleks, et oma elu soovitud suunas muuta. Nagu ikka on kõige tähtsam muuta oma mõtteid, et midagi ka päriselt muutuks ehk ikka see vana-hea: muuda oma mõtteid ja muutub maailm.
Tänagi jätkame NPA-praktikute klientide tagasisidedega, et näidata – kõike saab muuta, kõik on võimalik, kui soovid! Ehk on need lood innustuseks teistelegi aastalõpus oma ja teiste maailma helgemaks muuta!
Nagu öeldud, suhtumine on kõige alus. Kuid kõige keerulisem, aga ilmselt ka kõige rohkem kasu toov on selline suhtumise muutmine aga tõeliselt rasketel hetkedel elus, kui näib, et vanaviisi enam edasi ei saa. Ly klient kirjutas oma loo: Sain vähidiagnoosi, maailm jäi sellise teate peale seisma. Olin šokis ja hoidsin omaette. Seejärel rääkisin loo oma kõige lähematele töökaaslastele, et nad minu peale edaspidi enam eriti ei loodaks. Igasugused mõtted käisid läbi. Rääkisin loo sõbrale ja tema pakkus kohe abi, et hakkame võitlema. Siinjuures, suur tänu talle, et ta mind tagant utsitas. Olin ikka nii suures augus, et ei soovinud enam midagi. Mõtted olid ainult, et mida peaks veel ära tegema. Ta ei jätnud mind oma mõtetega üksi, muudkui kirjutas ja otsis lahendusi. Nõustusin temaga koos NPA-d tegema ja sellest oli palju abi. Mõtlemine muutus ja nõustusin, et ta võtab ühendust Sinuga, Ly. Nii läkski! Sina olid nõus mind vastu võtma, suur tänu veelkord! Tulin Su juurde sooviga, et mul oleks kergem ära oodata onkoloogi vastuvõtt, mis tundus olema nii-nii kaugel. Tahtsin olla selle ajani tugev, et vastu võtta onkoloogi mistahes diagnoos. Sinuga kohtudes ei oodanud ma seda tulemust, mis tegelikult sai olema. Olid selline, et tekkis kohe usaldus Su vastu. Kiht-kihilt võtsid mu lahti ja jõudsid tuumani. Ma ise ei osanud ealeski arvata, et minus on nii palju saasta. Ma tegelikult tean veel väga vähe sellest imelisest meetodist. Ületasime kokkulepitud aja (2 tundi), millele Sa ei pööranud üldse tähelepanu ja SA TEGID MINUGA IMET! Väga suurt tänutunnet tunnevad ka mu lapsed, kes teavad, et käisin Sinu juures, sest muutus minus on silmaga nähtav. Täna olen ma valmis võitlema (ei tea, kas see on õige sõna) oma kasvajaga ja olen täis elutahet (mida mul kohe sugugi enam ei olnud). Uurin kirjandust ja kuulan teiste edulugusid. Kindlasti soovitan Sind kõigile nendele, kes on oma elus edaspidise suhtes lootuse kaotanud. Tõepoolest, olen hea näide, sest Sa nägid väga pikalt vaeva minu tõekspidamistega, seal hulgas sellega, et ma ei saa enam elada. See tunne, mis oli enne ja pärast seanssi Sinuga, on nagu öö ja päev! Kirjutan neid ridu suurt tänu tundes ja elule mõeldes!
Mõnikord võib olla aga ka nii, et inimene tunneb, et tal on raske ja paha olla, aga mingit nähtavat põhjust selleks pole. Kõik on väliselt justkui hästi, elu ja tööga, lähedastega on kõik korras. Milles siis asi? Inimesel endal võib olla keeruline seda sasipundart lahti harutada. Taas on NPA-st palju abi, eriti, kui seda juhendab inimene, kes need kõige olulisemad märksõnad üles leiab, et nendega tegeleda. Nii et kui tunned, et midagi vaevab, aga ei tea mis just, siis on kindlasti NPA-st abi.
Vahel võib-olla tunne, et ei suuda enam hingatagi, nii raske on. Anne kliendil oli nii sõna otseses mõttes. Tema tagasiside: Enne seansile tulekut selliseid väga akuutseid või aktiivseid füüsilisi häireid ei esinenudki. Isegi ärevust mitte, kõik tundus olevat nii loomulik ja midagi ei häirinud. Meeleolu oli ülev ja rahulik. Või ei osanud algul kõike kohe märgata. Seansil esile kerkinud muudetavad negatiivse energia kogumikud tõid minu organismis esile muutusi. Seansi läbivaks teemaks oli minu paigalseis nii ärilises kui ka elulises valdkonnas. Elus ei toimunud enam mingisugust edasiliikumist. Sõnadele ei ole mul juba pikka aega järgnenud tegusid. Tammusin paigal ja nämmutasin oma teemasid ning nii hakkas emotsioonidest tulvil keha haigustega jõudu kaotama. Sellest paigalseisu teemast alustades ja jõudes ka muude sellega seotud teemadeni, suutsin protsessi käigus tajuda erinevaid füüsilisi aistinguid. Suurimaks pingeks ja ebamugavuse allikaks NPA-praktika ajal oli kurku tõusev klomp ja sealt esile kerkinud hingamisraskused. Kurk on olnud aastaid probleemide allikaks sagedaste kurguvalude ja raskendatud hingamisega. Need probleemid on olnud kord aktiivsemad, kord vähem. Seansi ajal tõusis esile see aktiivne pool ja suur ning läbilaskmatu klomp püüdis mind endasse haarata, lämmatades ja sundides liigselt õhku ahmima. See pressis ja kasvas kordades suuremaks. Õhu kättesaamist leevendasid köhatamised ja sügavad haigutamised, siis tundsin suuremat avanemist. Tajusin seansi ajal ka survet peas ja pearinglust. Võib öelda, et isegi kogu keha vallanud ringlust, pöörlemist ning pinget silmis ja nina piirkonnas, mis tõi esile ka silmadest ja ninast eritise tekkimise. Pisted ja n-ö sädelus kätes algas seansi lõpupoole. Samuti rinnaku piirkond oli täis nagu puhast voolavat energiat, tunnetuslikul tasandil mõnusat surinat tekitavat. Juba seansi lõpu poole ja selle järel oli hingamine lahtine ja läbivoolav, täis kergust ning algselt esile kerkinud klomp muutunud pehmeks ja väikeseks. Raskustunne rinnus, peas ja näopiirkonnas eemaldunud. Kuigi nina veel märg ja silmad väsinud, tunnen end suurepäraselt. Erakordse tunde loob see, et üle pika aja on hea taas hingata ilma õhku liigselt ahmimata. Vabalt. Tegelikult kogu kehas valitseb kergus ja rahulolu. Kui saaksin kasvatada tiivad, siis füüsiliselt tundubki, et olen selle saavutanud. Abaluudel on ilmselgelt tunda selline olemine, õhuline ja endaga kaasaviiv. Piisab vaid tuuleiilist, et lendu tõusta, kõrgemale ja kergemale voolavale olemusele. Meeleolu on samuti rahulik. Sügaval sisimas nii mõnus rahulolu, mis tekitab tunde, et kõik ongi võimalik. Midagi ei häiri ning lisandunud on usk iseendasse ja imedesse. „Ma saan hakkama“ trummeldab ja annab uut edasiviivat energiat. Kogesin seansi ajal rohkemat, kui esialgu olin uskunud. Võibolla ei oodanudki suuri tulemusi, aga tean nüüd, et need ei jää tulemata. Töö iseendaga jätkub.
Nagu ikka kõige keerulisem on alati see esimene samm teha. Kui tahad midagi oma elus muuta, siis on alati tuhat vabandust või mõtet, miks Sa seda teha ei saa. Kõik see töö iseendaga tundub nii keeruline! Kuid see pole nii. Tarvis on lihtsalt kuskilt alustada. Mõnikord saad alles tagantjärele aru, et muutus tuli ju nii lihtsalt, ja küsid endalt, miks Sa ometi nii kaua ootasid! Nii tulebki meeles pidada, et aeg iseendale ei ole raisatud aeg! Vaike klient rääkis oma loos just sellest. Siin on tema tagasiside: Vaike, imeline inimene, kes on eelkõige üles leidnud iseenda. Minu emotsioon oli vahetu, kui nägin Teda üle pika aja ning kuulsin tema isiklikku edulugu. Seda võib ju rääkida, ent tema sõnades oli see miski, vabadus mineviku hetkedest, sära silmades ning ülim emotsioon – ta oli tema ise selle kõige paremas tähenduses. Kuulates Vaiket, mis protsesse ning nädalalõppe ta on panustanud NPA-protsessidesse, sain aru lihtsa tõe. See aeg, vajadusel ka raha, selle panustamine iseendasse on äärmiselt oluline, kui Sa tahad end leida. Kui inimene tahab olla vahetu, kui ta tahab lahti lasta mineviku kammitsaist, eelmiste elude mõjudest – elada vahetult just siin ja praegu, tunda rõõmu ümbritsevast, siis on vaja iseendaga tegeleda. Iseenda sisse on kohati hirmus vaadata, sest see kõik on ühtviisi nii hirmuäratav ja teistviisi mõtlemapanev, miks on nii palju emotsionaalset kaost meie sees. Igatahes, Vaike kallis! Ta istus minu vastas laua taga, rääkis, silmad säramas, oma hetkedest iseendaga ja sellest, kui pikk tee on veel minna. Ma kuulasin ning nautisin vahetut Vaiket. Seega aitäh Vaikele ja ka Heidile! Vaikel on suured intensiivse pilguga silmad, ta nagu näeks läbi minust – kuid võib-olla on see ainult minul nii. Aga Vaikega on see kogu aeg nii olnud, Ta vaatab sulle otsa ning Ta teab! Ta näitas, õigemini andis nuusutada NPA-protsessi valu ja ilu. Lasi n-ö universumil otsustada, mis on see miski, mis mind antud hetkel kõige rohkem kohutab. Me tegime selle läbi ning minu sisemised eelarvamused pikendasid protsessi omajagu. Minu vabanemine pisarate näol ning selle vabanemise järel tekkinud tühimiku asendamine mulle olulise asjaga andis mulle selle tunde, selle positiivse tunde, et ma suudan. Mul ei tekkinud täiuslikku õnnetunnet, ei kaugel sellest, mulle jõudis kohale lihtsalt teadmine, et ma olen emotsionaalselt liiga katki. See protsess andis ja aitas mul mõista, et ma pean endaga edasi tegelema iseenda pärast. See, milline ma iseendale tundun, seda emotsiooni tajuvad ka mind ümbritsevad inimesed. Ent neile soovin ma rohkem kui parimat ning nende jaoks, et nad saaksid minuga kvaliteetaega veeta, tahan ma ise iseenda seltskonda nautida. Igatahes, sellest kõigest, sellest ühest hetkest hakkas minu jaoks veerema lumepall, mis loodetavasti emotsioonide kordaseadmisest lõpuks ära sulab ning sulavesi asendub selle kõigega, millega ma tahan, et see asenduks. Olen tänulik Vaikele eelkõige tema enda eest ja soovin talle vastupidavust minuga sellel tassi tühjendamise ja täitmise teel.
Kui soovid iseendaga tööd teha, kuid ei tea, kust alustada, siis siin on mõned teeviidad:
https://heidiplumberg.lpages.co/npa-kursus-aprill-2020/ ja https://heidiplumberg.lpages.co/live-muuda-2020-parimaks/?fbclid=IwAR0VmdTSqPG-YFYsMFLHP7E-KHupDzG54j_sVlocdoQIh2YGsgW71HQ2w1s
Helget aastalõppu kõigile ja imeliste muutusteni
Sinu Heidi