Kaaluteema, öine unes käimine ja söömine

June 26, 2024•4 min read

Mul on olnud kaks klienti, keda olen aidanud niisuguse murega: klient ärkab hommikul, padi Nussa šokolaadiga määritud, poolik võileib padjal. Toit otsas. Edasi on kaks, või õigemini kolm võimalust – kas pidada dieeti (kuni järgmise söömahooni), oksendada kõik välja (äärmiselt tervistkahjustav) või mitte midagi teha (ka mitte magada). Üheskoos oleme neist kolmest variandist märksa parema lahenduse leidnud.

Jane jagas oma lugu:

“Olen samuti nõus jagama oma kogemusi. Kardan, et see tuleb väga pikk kiri, sest mulle tundub, et kui seda lühidalt kirjutada, siis jääb midagi väga olulist välja. Alustan päris algusest…

Oktoobris 2002 suri ootamatult minu isa, kellega olime hingeliselt lähedased ja ma armastasin teda väga. Kaks kuud hiljem jäin rasedaks, kuigi mul oli emakasisene rasestumisvastane vahend. Mõistsin, et kui üks hing mu elust võeti, siis teine armas antakse asemele. Rasedusega kaasnes ka öine söömine ja lapse sündides see ei kadunud, vaid muutus aastatega aina kontrollimatumaks. See toidu (eriti magusa) söömine öösiti oli nii meeletu, et mitte midagi ei aidanud. Proovisin erinevaid meetodeid kaalujälgijatest psühholoogini, aga söömishood aina süvenesid ja süvenesid. 2010. aasta alguses oli asi kujunenud nii hulluks, et ärkasin iga tunni tagant ja käisin köögis söömas. Aasta tagasi veebruaris juhtusin täiesti kogemata uskumused.ee kodulehele. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma sinna sattusin, sest tol hetkel ei otsinud ma internetist mitte mingisugust abi. Otsustasin proovida teraapiat, mida Heidi tutvustas mulle hiljem telefonis, öeldes, et sellega võib minna vast 15 minutit. Ma ei uskunud teda. Olin “öösöödik” olnud juba kaheksa aastat ning et keegi lubab selle lahendada veerand tunniga, tundus naeruväärne. Aga minu olukord oli lootusetu ning kaotada polnud muud, kui raha, mida minult seansi eest küsiti. Otsustasin proovida.

See, mis vastuvõtutoas juhtuma hakkas, polnud aga sugugi enam naeruväärne. Heidi hakkas minu uskumustega tegelema ja kui jõudsime küsimuseni, kas minu öine söömine on seotud mõne uskumusega lehelt “Lein ja kaotus”, rullus kõik lahti. Ma ei olnud leppinud teadmisega, et mu isa ei ole enam minu jaoks olemas. Uskumusavaldus, mis oli minu öise söömise põhjustajaks, kõlas järgmiselt: “Inimese surm ja suhete lõppemine on elutsükli loomulikud osad.” Ei olnud minu öise söömise põhjuseks rasedusega kaasnev söögiisu kasv, nagu olin alguses arvanud. Kõik on palju sügavamal, kui meie tavateadvus tunnistada suudab. Ning tõepoolest võib veerand tunniga jõuda probleemi tuumani.

Sellel seansil tuli veel väga palju piiravaid alateadlikke uskumusi pinnale, mida olin aastaid endas kandnud, ning kui olin end tühjaks nutnud, saime need kõik ümber muuta postiivseteks, mind toetavateks uskumusteks. Minu öine söömine kadus, nagu polekski seda kunagi olemas olnud.

Teine näide selle meetodi võimalustest on samuti seotud isiklikult minuga ja kirjeldaksin ka seda kogemust meeleldi. See tõepoolest toimib, kuigi mul pole õrna ettekujutustki, mis minuga tol hetkel toimus ja mida Heidi tegi. Sattusin 1. augustil 2010 suurte valudega rindkeres haiglasse. Peale neljatunnist vereanalüüside vastuse ootamist muutus hetkega kõik. Selgus, et tegemist on ägeda südamelihaseinfarktiga. Mulle anti paber, millele pidin ruttu alla kirjutama, et olen nõus südame sondeerimisega. Ma ei teadnud, mida see kõik tähendab ja mida minuga tegema hakatakse ja kas ma elan veel edasi või saabki kõik seal haiglas olles läbi ja ma ei näe oma lapsi enam mitte kunagi ja nemad jäävad minust ilma. Sattusin kirjeldamatult suurde paanikasse. Mul oli sõna otseses mõttes surmahirm. Kes ei ole seda ise kunagi kogenud, ei oska seda tunnet isegi ette kujutada. See on väga-väga kole tunne, mis röövib kogu su olemuse endasse. Ma ei osanud teha muud, kui haarasin telefoni ja enne, kui mind ära viidi, jõudsin Heidile helistada ja öelda, mis minuga juhtus ja kui väga ma kardan, et ma suren kohe ära. Umbes kahekümne minuti pärast toimus minuga täielik muutus – mu surmahirm kadus hetkega ja asendus vajadusega naerda. Ma ei saanud aru, mis toimub, sest arstid ei olnud mulle midagi rahustavat andnud. See on kõige veidram asi, mis minuga ülde kunagi on juhtunud. Ma hoidsin naeru tagasi, sest kui oleksin sellele tundele vaba voli andnud, oleksin naernud nii, et terve haigla kajab. Kui mind tagasi palatisse viidi, nägin telefonis Heidi sõnumit: “Tegin sulle surrogaat-tasakaalustust ja sinu hirm peaks olema nüüd kadunud, sinuga on kõik hästi”. Minuga oligi hästi, mu hirm oli kadunud ja asendunud väga veidra tundega. Ma tahtsin nii väga naerda ja see tunne kestis hommikuni. Terve öö ma võitlesin, et mitte kõva häälega naerma puhkeda.

Tööd endaga on veel palju. Ehmatus infarktist on jätnud sügavale minu sisse jälje ning alateadvusest kerkib aeg-ajalt pinnale mõni paanikahoog. Aga usun, et suudan ka need lahendada. Ma armastan elu ja kõike, mis sellega kaasneb. Olen südamest tänulik, et olen olemas, saan armastada oma lapsi ja lähedasi veelgi rohkem, kui enne ja oskan tunnetada hetkes olemise võlu. Arvan, et meetod jõuab inimeseni just tema jaoks õigel ajahetkel. Soovitada võib, aga kui inimene ei ole vaimselt selleks valmis, siis ei ole ta sellest ka huvitatud.

Kõigile imelist rada soovides, Jane”

Heidi Plumberg

Back to Blog