Räägime lastest.

Hei! Viimasel ajal küsivad inimesed minult väga sageli küsimusi laste kasvatamise kohta. Kuidas ma teen seda, kuidas ma teen toda ja kuidas ma räägin lapsega ühest või teisest asjast.

 

Ma olen väga õnnelik, et oleme abikaasaga ühel meelel enamikus lapsi puudutavates küsimustes. Samuti on peresisesed rollid ja erinevad teemad meil omavahel kuidagi hästi ära jagatud. See aga ei tähenda, et mina ei räägiks investeerimisest ja muudest rahateemadest ning abikaasa ei puudutaks näiteks seksiga seonduvat. Me räägime lastega vabalt kõikidel teemadel vastavalt nende vanusele.

 

Meie peamine põhimõte on see, et meie lapsed on oma valikutes vabad. Me ei sea piiravaid raamistikke väga paljudele asjadele. Näiteks ei pea meie 6-aastane poeg käima iga päev lasteaias. Meie lapsed ei ole kohustatud oma toiduportsjoneid lõpuni ära sööma ning nad ei pea sööma toitu, mida nad ei taha. Selle olen alati ka lasteaias selgeks teinud.

 

Me kiidame oma lapsi igal võimalikul juhul ning julgustame neid ennast proovile panema. Hindame väga laste privaatsust ja seda, et neil on vajadus mõnikord ka üksinda mängida ja läbi oma fantaasia midagi luua. Me toetame lapsi nende ostuotsustes. Lubame neil kanda selliseid riideid, mida nad soovivad, ja ostame vajadusel rõivaid juurde. Me lubame lastel ka laiselda.

 

Oleme valmis tasuma laste kõikide huviringide eest ning toetame neid, et nad oma ringidesse ka jõuaksid. Mõnikord tähendab see, et peame lapsi oodates tund aega parklas seisvas autos istuma või ujula mängutoas aega parajaks tegema.

 

Me küsime oma laste arvamust alati enne, kui nende päevagraafikusse kohustusi ja käike lisame, samuti arvestame nende olemasolevate plaanidega. Me ei jäta neid kunagi inimestega, kes ei taha nendega kogu südamest koos olla (meie lapsehoidjad on väga valitud inimesed).

 

Kas see teeb meist head lapsevanemad? Ma ei tea! Aga see on parim, mida saame hetkel pakkuda. Meil on ikkagi neli last. Parimad ajad me elus! Parimad inimesed meie elus!

 

Ehk nagu mu abikaasa paar nädalat tagasi ütles: ”Algul olid Heidi ja Levis. Siis vaatas Heliisa, et midagi oleks vaja muuta. Tuli meie peresse. Vaatas, et asi on väga hull ja kutsus Siimu appi. Siim tuli appi ja kutsus Stigi appi. Isegi Stig ei saanud kõike muuta – ja siis kutsuti Helena appi. Helena on meid kõige rohkem õpetanud. Seda, kuidas alati armastada!”

 

Ma arvan, et see on väga kõnekalt öeldud!

 

Tänulikuna,

 

Heidi

 

  1. Unustasin kirjutada koolist ja hinnetest. Meie kaks suuremat last on kooliealised ja neil on väga head hinded. Aga me toonitame alati, et laps õpib enda jaoks. Ja näitame, kuhu tal on võimalik jõuda. Oleme pakkunud ka toetavaid lahendusi erinevates olukordades – näiteks on lapsel alati võimalus jääda koduõppele, kui ta peaks seda soovima. Olen ise väga selle poolt, et lapsed käivad sotsiaalses mängus, st koolis. Minagi armastan sotsiaalseid mänge, see on ka üks põhjuseid, miks ma olen tegev Lionsi heategevusliikumises ja naiskorporatsoonis.