Täna oli mul Skype’i-vestlus ühe enesearengutreeneriga, kes püüdis mulle selgeks teha midagi, mida arvavad ilmselt paljud. Nimelt, et kui Sa tunned end halvasti, siis see on Sinu õppetund ja Sa pead selle halva tundega tegelema. Ta on olnud ühe halva tundega tegevuses juba neli kuud, ilma et see ära läheks. Minu vastus talle oli: ”See ei ole Sinu tunne, See ei ole Sinu õppetund. Sa ei ole seda ise põhjustanud”. Jah, tegemist ei olnud mingi karma õppetunniga, vaid lihtsalt sõnumiga, et aeg on vastu võtta armastust. Ning seda ei öelnud talle mitte keegi teine, kui kolm erinevat hingeenergiat ehk surrogatsiooni, kellest üks on surnud ja kaks elus. Pakkusin oma vestluskaaslasele ka abi, kuid ta arvas, et ta saab ise hakkama.
Mida selle peale öelda? Alati ei ole asi nii lihtne, et tegele tundega ja küll ta ära läheb. Teema võib olla palju sügavam ning ometi kaduda hetkega. Võta vastu abi, kui seda Sulle pakutakse, või kui abi ei ole hetkel kättesaadav, palu taevastel vägedel (või universumil) ennast aidata.
Meenub Baskini anekdoot uppunud mehest, kes küsis Vanajumalalt, miks ta mehe päästmiseks midagi ette ei võtnud, kui too teda appi kutsus. Ja siis vastuseks kuulis, et abi oli saadetud mitmeid kordi erinevate inimeste läbi, ent kõigi nende abikäe oli mees tagasi lükanud.
Tagasilükatuna tunnen minagi end vahel, kuid olen seda aktsepteerinud. Minu vöimuses polegi aidata kõiki, vaid ainult neid, kes ühtivad minuga oma energeetikas ning on valmis abi vastu võtma. Või on tõesti Vanajumala käsi mängus. Seda usun ka.
