Mõni edulugu on mind eriliselt tiivustanud. Üheks selleks on kindlasti Jane lugu, mida siin natuke kokkuvõtvalt jagan. Janega töötasime ühe seansi koos. Ja ühe korra aitasin teda siis, kui ta saatis suures hädas mulle palve. Jah – siis veel ei olnud Facebooki – see edulugu pärineb umbest aastast 2010.
Jane lugu
Tere armas Heidi,
Olen samuti nõus jagama oma kogemusi. Kardan, et see tuleb väga pikk kiri, sest mulle tundub, et kui seda lühidalt kirjutada, siis jääb midagi väga olulist välja. Alustan päris algusest…
Oktoobris 2002 suri väga ootamatult mu isa, kellega olime hingeliselt väga lähedased ja ma armastasin teda väga. Kaks kuud hiljem jäin rasedaks kuigi mul oli emakasisene rasestumisvastane vahend. Mõistsin, et kui üks hing mu elust võeti, siis teine armas antakse asemele. Rasedusega kaasnes ka öine söömine ja lapse sündides ei kadunud see öine söömine vaid muutus aastatega aina kontrollimatumaks. See toidu (eriti magusa) söömine öösel oli nii meeletu, et mitte midagi ei aidanud. Proovisin erinevaid meetodeid kaalujälgijatest psüholoogini, aga asi süvenes ja süvenes. 2010. aasta alguseks oli asi kujunenud nii hulluks, et ärkasin iga tunni tagant ja käisin köögis söömas. Aasta tagasi veebruari kuus juhtusin täiesti kogemata Heidi kodulehele. Ma isegi ei saa siiani aru, kuidas ma sinna sattusin, sest sel hetkel ei otsinud ma internetist mitte mingisugust abi. Otsustasin proovida seda teraapiat, mida Heidi tutvustas mulle siis juba telefonis, öeldes, et sellega võib minna vast 15. minutit. Ma ei uskunud seda. Olin “öösöödik” olnud juba 8 aastat ja keegi lubab selle lahendada veerand tunniga. See oli naeruväärne. Aga minu olukord oli lootusetu ja enam kaotada ei olnud muud, kui raha, mis minult selle eest küsiti. Otsustasin proovida.
See, mis seal vastuvõtutoas aga juhtuma hakkas, ei olnud sugugi enam naeruväärne. Heidi hakkas minu uskumustega tegelema ja kui jõudsime küsimuseni, kas minu öine söömine on seotud mõne uskumusega lehelt “lein/kaotus” rullus kõik lahti. Ma ei olnud leppinud teadmisega, et mu isa ei ole enam minu jaoks olemas. Uskumusavaldus, mis oli minu öise söömise põhjustajaks kõlas järgmiselt: “inimese surm ja suhete lõppemine on elutsükli loomulikud osad.” Ei olnud minu öise söömise põhjuseks rasedusega kaasnev söögiisu kasv nagu olin alguses arvanud. Kõik on palju sügavamal, kui meie tavateadvus tunnistada tahaks. Ja tõepoolest võib veerand tunniga jõuda probleemi tuumani.
Sellel seansil tuli veel väga palju piiravaid alateadlike uskumusi pinnale, mida olin aastaid endaga kandnud ja kui olin end tühjaks nutnud saime selle kõik ümber muuta postiivseteks mind toetavateks uskumusteks. Minu öine söömine kadus nagu seda poleksi kunagi olnud.
Kuigi see on vaid üks näide minu enda elust, olen suuri muutusi näinud ka inimeste eludes, kellel olen aidanud nende alateadlike uskumusi testida ja ümber muuta.
On veel üks näide seotud minuga. Sattusin 1. augustil 2010 suurte valudega rindkeres haiglasse. Peale neljatunnist vereanalüüside vastuse ootamist muutus hetkega kõik. Selgus, et tegemist on ägeda südamelihaseinfarktiga ja mulle anti paber kuhu pidin ruttu alla kirjutama, et olen nõus ja annan oma allkirja, et mulle tehakse südame sondeerimine. Ma ei teadnud mida see kõik tähendab ja mida minuga tegema hakatakse ja kas ma elan veel edasi või saabki kõik seal haiglas olles läbi ja ma ei näe oma lapsi enam mitte kunagi ja nemad jäävad ilma minust. Sattusin tohutusse kirjeldamatusse paanikasse. Mul oli surmahirm selle sõna otseses mõttes, kes ei ole seda ise kogenud ei oska seda tunnet mitte kuidagi ette kujutada, see on väga väga kole tunne, mis röövib kogu su olemuse enda võimusesse. Ma ei osanud teha muud, kui haarasin telefoni ja enne, kui mind ära viidi jõudsin Heidile helistada ja öelda, mis minuga juhtus ja kui väga ma kardan, et ma suren kohe ära. Ja umbes kahekümne minuti pärast toimus minuga täielik muutus – mu surmahirm kadus hetkega ja asendus vajadusega naerda. Ma ei saanud aru, mis toimub, sest arstid ei olnud mulle midagi rahustavat andnud. See on kõige veidram asi, mis minuga üldse kunagi on juhtunud. Ma hoidsin naeru tagasi, sest kui oleksin sellele tundele vaba voli andnud oleksin naernud nii, et terve haigla kajab. Kui mind viidi tagasi palatisse nägin telefonis, et Heidi oli mulle sõnumi saatnud:“…sinu hirm peaks olema nüüd kadunud, sinuga on kõik hästi..”. Minuga oligi hästi, mu hirm oli kadunud ja asendunud väga veidra tundega. Ma tahtsin nii väga naerda ja see tunne kestis hommikuni. Terve öö ma võitlesin, et mitte kõva häälega naerma puhkeda.
Need on vaid minu kaks näidet. Kuid see on palju suurem ja avaram protsess. Nõustun Margiti poolt öelduga, et ühiskonna pahupoole küsimused jooksevad minust mööda, ainult mind otseselt puudutavad ja vajalikud asjad jõuavad kohale. Keegi kõrgem selekteerib. Elu on sellega palju kvaliteetsem ja palju enam pakkuv.
Tööd endaga on veel palju ja ehmatus infarktist on jätnud sügavale minusse veel jälje ja alateadvusest kerkib pinnale aegajalt mõni paanikahoog. Aga usun, et suudan ka need lahendada. Ma armastan elu ja kõike, mis sellega kaasneb. Olen südamest tänulik, et olen olemas, saan armastada oma lapsi ja lähedasi veelgi rohkem, kui enne ja oskan tunnetada hetkes olemise võlu. Arvan, et ükskõik milline teine meetod jõuab inimeseni just tema jaoks õigel ajahetkel. Soovitada võib, aga, kui inimene ei ole vaimselt selleks valmis, siis ei ole ta sellest ka huvitatud.
Kõigile imelist rada soovides. Jane
Vaata siit, kuidas alateadvus enda eesmärkide suunas tööle panna – https://heidiplumberg.leadpages.co/kuidas-panna-alateadvus-enda-kasuks/
Kuidas leida oma alateadlikke blokke, siis oled oodatud kursusele – https://heidiplumberg.lpages.co/lihastestimise-online/
Heidi
