Sina vormid oma uskumused ja Sinu uskumused vormivad Sinu elu. Nii lihtne see ongi.
Lapsed on nagu käsnad, kes imevad endasse informatsiooni. Seda heas mõttes, ent on täiesti hämmastav, kuidas see toimib. Ma olen ema juba kaksteist ja pool aastat, kuid õpin ikka veel iga päev midagi uut. Nüüd, teadliku emana, jälgin ma äärmiselt hoolikalt nii iseenda kui ka oma laste kõnet ning seda, mida nad elust õpivad. Kuni seitsmenda eluaastani on inimese meel kõige vastuvõtlikum, aga on jätkuvalt vastuvõtualdis ka hiljem. Praegu, töötades taas aktiivselt klientidega, näen selgelt, kuidas lapsepõlvekogemused vormivad kõiki meie eluvaldkondi.
Võtame näiteks suhted. Ma olen olnud olukorras, kus avastasin jahmatusega, et usun täiesti valesid asju oma alateadvuses. Kust olin need uskumused endale saanud? Ilmselt erinevatest olukordadest oma elus. Olles kasvanud kogu teadliku lapsepõlve ilma isata, saanud haiget koolikiusamise läbi, oli mul enesekindlus ikka väga madal. Mäletan, kuidas 6. klassis, mil tulid moodi missivalimised, valisid meie klassi poisid mind klassi missiks. See oli ühe klassiõhtu teema. Kuna minu enesekindlus oli nii madal, siis ma esimese hooga nutsin kusagil koolinurgas peatäie, sest olin kindel, et lokkidega piitspeenike tüdruk ei saa ju olla ilus (selle pärast mind algklassides pilgati) ja igal juhul on minu missiks valimine mingi salakaval narrimise vorm.
Aga elu tõi mulle üllatusi. 18-aastaselt Tallinna vanalinnas jalutades värvati mind Eesti Modelliagentuuri ja siis hakkas mulle kohale jõudma, et ma tegelikult ka olen ilus, väga ilus. Järgmise aasta kevadel läksin klassiõdedega kaasa missivalimistele, sain viimasesse vooru ja võitsin Pressimissi tiitli. Sealt edasi osalesin juba suurematel missivõistlustel ning pidasin läbirääkimisi modellilepingutele. Taas tuli mängu ebakindlus – ma ei julenud üksi Singapuri modelliagentuuri tööle minna, olulisemaks jäi õpingute alustamine äri erialal. Tahtsin olla korralik ja hea tütar, õppida seda, mis on kasulik.
Uskumused oma ilust ja selle aktsepteerimine olid minu jaoks huvitavad. Mulle oli üllatav, kui poisid hakkasid mingil hetkel mulle tormi jooksma. See oli minu jaoks hämmastav. Kuna mul ei olnud eriti kogemust meessooga, siis võtsin seda naljana ja isegi ilu ebameeldiva kaasnähtusena. Kuna ma olin ebakindel, ei söandanud ega tahtnud ma kellelegi ka otse näkku öelda, et mul puudub huvi. Mäletan, kuidas üks noormees ootas mind minu koduukse taga mitu tundi ning ma ei julgenud ka tema telefonikõnet vastu võtta ja öelda, et ma ei soovi temaga lähemalt suhelda. Sama probleem tekkis ühel sõbrapäeval, kui kaks noormeest korraga tulid õhtul mulle roosikimpe tooma. Ma lihtsalt ei leidnud endas julgust neile “ei” öelda.
Selle oskuse olen praeguseks hetkeks muidugi juba ammu omandanud, kuid näen, kuidas mu vanem tütar sama teemaga vaeva näeb. Ta on teinud suuri edusamme, sest ta juba seisab enda eest väga hästi. Mul on hea meel, kui ta ülteb mulle, et ta ei saa midagi teha, sest teeb midagi muud. Mu süda tantsib rõõmust, kui seda kuulen. See on nii vajalik oskus.
Enesekindlus tähendab seda, et Sa tunned end ilusa, armastust vääriva ja olulisena. See, mida SINA teed, on piisav. Usud sa seda?
Ma aitan inimestel lasta lahti mineviku taagast ja saada vabaks, võtta oma vägi tagasi enda kätte. See on suurepärane asi! On imeline kohtuda inimestega ning olla tunnistajaks, kuidas nad õide puhkevad ja vabanevad. Tunnetada seda ja näha nende silmade sära.