Kuidas energeetiline haav tekib? Teine episood: lapsepõlvest, mis sai sinu identiteediks

Sinu elu ei juhi see, mis sinuga juhtus. Sinu elu juhib see, mida sa selle kohta otsustasid.

See üks lause on muutnud minu jaoks kõike. Ja ma tean, et esimesel korral, kui sa seda kuuled, võib su reaktsioon olla: „Aga Heidi, sa ei mõista — minuga juhtus ju päris asi. See ei ole minu peas." Ma saan sellest täiesti aru. Mul endal kulus aastaid, et see päriselt kohale jõuaks.

Aga kui ma hakkasin töötama sügaval energeetilisel tasandil — nii iseendaga kui oma klientidega —, sai mulle selgeks üks asi: see, mis meie elus kinni hoiab, ei ole enamasti sündmus ise. See on lugu, mille me selle sündmuse kohta lapsena lõime.

Tere tulemast sarja „Sinu haav loob sinu reaalsuse" teise episoodi juurde. Täna räägime sellest, kuidas energeetiline haav üldse tekib — ja miks on nii oluline seda mõista, et sa saaksid lõpuks oma elu ise juhtida.

Minu piiripunkt — hetk, mis muutis kõike

Enne kui läheme teooriasse, tahan jagada sinuga ühte isiklikku lugu. Seda lugu, mis pani mind aastakümneid tagasi päriselt enesearenguga tegelema.

Ma olin kahe väikese lapse ema. Meil oli kahe lapsega alla kahe aasta vanusevahe — ehk siis kaks mähat korraga. Minu mees Levi oli siis kolmekümne aastane, ja sel hetkel murdusid tal diskid seljas. Täielikult väljas. Ta ei saanud kõndida. Ta oli voodis.

Mu ema on neuroloog-anestesioloog — ta käis isegi meile koju seljablokaade tegemas, sest valu kiirgas jalga ja miski ei aidanud. Me proovisime kõike — erinevaid terapeute, spetsialiste, meetodeid. Ühesõnaga: plaastrit plaastri peale.

Ja siis ma otsustasin, et ma pean aru saama, kuidas seda asja sisemiselt parandada. Mitte plaastrina — vaid päriselt, sügaval, energeetilisel tasandil.

Poole tunnise sessiooni tulemusena kadus Levil valu täielikult ära. Kakskümmend aastat hiljem ei ole see valu kordagi tagasi tulnud. Kakskümmend aastat.

See kogemus näitas mulle midagi väga olulist: kui sa lähed sügavale sellesse, kust asi tegelikult alguse sai, saab midagi ära parandada päriselt ja lõplikult. Mitte ainult sümptomid. Vaid juur.

Ja lapsepõlve energeetiline haav on täpselt selline juur.

Lapsepõlves me ei otsusta faktide üle — me otsustame tähenduste üle

Lapsena kogeme me erinevaid olukordi: keegi kritiseerib meid, meid ei kuulata, me tunneme, et me ei kuulu kuhugi, keegi lahkub meie elust, kedagi ei ole meie jaoks olemas. Need sündmused on faktid. Aga see, mis saab haavaks, ei ole fakt — see on tähendus, mille laps sellele faktile paneb.

Ja lapse aju teeb seda automaatselt. Ta peab sellele kogemusele mingi seletuse leidma. Mingi loo. Ja see lugu algab enamasti lausega: „See juhtus, sest minuga on midagi valesti."

„Ma olen liiga palju." „Ma ei ole piisav." „Mind ei armastata." „Ma pean olema vaikne, et mind armastataks."

Need ei ole faktid. Need on tõlgendused. Aga lapse aju ei tee nende vahel vahet. Talle on tõlgendus tõde.

Minu vanaisa lause, mis kujundas aastakümneid

Mina kasvasin suure osa ajast oma vanaema ja vanaisa juures, kes olid üle seitsmekümne aastased. Ja mina olin väike, elujõuline, lärmakas, hüplev laps. Loomulikult — see on täiesti normaalne kolmeaastane laps.

Aga vanaisa armastas telekat vaadata. Ja sel ajal ei olnud veel salvestusvõimalust — kui sa missisid saadet, siis sa missisid selle igaveseks. Ja mina tilbatasin teleka ees, karjusin ja mängisin.

Ühel päeval ütles vanaisa mulle:

„Heidi, sa ei ole klaasissepa tütar. Ära ole nähtav. Ole vaikne. Istu, ära tee mitte midagi — siis sa oled hea laps."

Pane tähele neid sõnu. „Hea laps = vaikne laps. Hea laps = nähtamatu laps."

Mis sa arvad, mis sõnumi väike Heidi sai? Ta ei saanud sõnumit „vanaisa on väsinud". Ta sai sõnumi: „Kui ma olen mina — elav, lärmakas, nähtav — siis ma ei ole hea. Ma pean end piirama."

Ja sellest sündis lugu. Lugu, mille järgi ma hakkasin elama.

Kuidas minu õe kadumine sai looks

Teine näide minu enda lapsepõlvest. Ma olen kolmas laps perekonnas. Mu õde ja vend olid mõlemad minust 10–11 aastat vanemad. Kui sul endal lapsi on, siis sa tead, mida see tähendab — sellise vanusevahega hakkavad nad täiesti erinevas elufaasis.

Minu õde oli minu jaoks kõik. Räägitakse lugusid, kuidas ta sõitis bussiga ja hoidis mind süles — inimesed arvasid, et ta on noor ema, mitte õde. Ta nägi nii kena ja naiselik välja. Ta oli minu „teine ema".

Ja siis — loomulikult — tuli tema enda elu. Poisid, uued huvid, teised sõbrad. Ta ei olnud enam samal viisil mu jaoks olemas.

See on täiesti normaalne nooruki elu. Aga mida pidi tundma see väike tüdruk, kellel tema „teine ema" äkki ei olnud enam kättesaadav?

Mida ta otsustas? Kas: „Õel on oma elu, see on loomulik" — nagu täiskasvanu võiks öelda? Ei. Väike laps otsustas midagi muud. Midagi, mis puudutas teda ennast. Midagi, mis ütles: „Mul ei jäädaks. Armastus saab otsa. Ma ei ole piisavalt oluline, et keegi jääks."

See oli lugu. Ja see lugu hakkas elama.

Lugu → identiteet → filter → reaalsus

See on kõige tähtsam ahel, mida täna jagada tahan. Kirjuta see endale üles:

1. Sündmus juhtub lapsepõlves. 2. Laps teeb sellest järelduse enda kohta — loob loo. 3. Lugu muutub identiteediks — „see ongi see, kes ma olen". 4. Identiteet muutub filtriks — sa hakkad maailma nägema läbi selle loo. 5. Iga uus kogemus kinnitab seda lugu — sa otsid (alateadlikult) tõestust. 6. Sa elad selle järgi — ja see ongi su reaalsus.

Mina olin koolis vaikne. Vahetundides ma jälgisin inimesi, mitte ei osalenud ise. Ma vaatasin, mis teised teevad. Ma olin „hea laps" — aga see tähendas, et ma ei olnud päriselt mina.

Ja see muster kestis aastakümneid. Mitte sellepärast, et ma olin selline — vaid sellepärast, et ma olin loonud loo, et selline olemine on ohtlik. Nähtav olemine on ohtlik. Lärmakas olemine on ohtlik. Palju olemine on ohtlik.

Võibolla tunned sa enda puhul midagi sarnast. Võibolla sa:

• Jälgid kohtumistel rohkem kui osaled

• Ei ütle välja oma päris arvamust

• Tunned, et pead ennast „väiksemaks" tegema

• Hoiad end tagasi, kui asi läheb hästi — sest „äkki see ei kesta"

• Jätad võimalused kasutamata, sest „kes ma siis selline olen"

Need ei ole iseloomuomadused. Need on lood, mis on muutunud filtriteks.

ACE test — tööriist, mis avab silmad

Üks kõige võimsamaid tööriistu, mida ma soovitan igale inimesele, kes tahab hakata oma haava nägema, on ACE test — inglise keeles Adverse Childhood Experiences Test, ehk ebasoodsate lapsepõlvekogemuste test.

Ma õppisin psühholoogiat Tartu Psühholoogia Instituudis, ja see test on kasutusel paljudes maailma tunnustatumates teraapiakoolides. Miks? Sest see annab sulle objektiivse pildi sellest, kui palju traumapunkte sinu lapsepõlv kandis — ja mida rohkem punkte, seda rohkem see selgitab sinu käitumismustreid täiskasvanuna.

Mida test mõõdab? Näiteks seda, kas sa kogesid lapsena emotsionaalset või füüsilist hooletussejätmist, vanemate lahutust, perevägivalla tunnistajaks olemist, vaimset haigust perekonnas, või täiskasvanute puudumist, kes sind kaitseks.

Aga — ja see on oluline — haavaks ei pea olema „suur" trauma. Ei pea olema vägivald ega hülgamine. Piisab sellest, kui sa lapsena pidevalt tundsid, et keegi ei kuula sind, et sa ei kuulu kuhugi, et sa oled „liiga palju" või „mitte piisav", et sa pead end piirama, et sind armastataks, või et täiskasvanud on ettearvamatud.

Ükski neist ei pea välja paistma, et see oleks olemas. Just sellepärast kõnnivad nii paljud inimesed ringi mõttega „mul oli normaalne lapsepõlv" — aga sees on mingi valu, millest nad ei saa aru.

See test aitab sul näha. Mitte selleks, et süüdistada kedagi. Vaid selleks, et saada kaastundlikumaks iseendaga — mõista, miks sa oled selline nagu sa oled, ja leida üles kohad, kus on ruumi terveneda.

Tee test ära tasuta: www.heidiplumberg.ee/lapsepolv

Trauma ja aju — miks sa „lihtsalt ei saa aru"

On veel üks oluline asi, mida tahan selgitada. Trauma mõju ei ole ainult emotsionaalne — see on ka füsioloogiline.

Lapse aju on plastiline. Ta areneb. Aga kui trauma juhtub — eriti varakult —, siis see katkestab teatud ajuühendused. See on nagu sünnipäevamäng „Telefon" — sõnum läbib ahela, aga lõpuks tuleb välja midagi, mis algse sõnumiga ei kattu üldse.

Sa lapsena pidid mingitest asjadest aru saama — aga su aju lihtsalt ei suutnud. Mitte sellepärast, et sa oleksid „loll". Vaid sellepärast, et sa olid laps trauma keskel, ja mingi info ei jõudnud kohale nii, nagu oleks pidanud.

Ja paljudel inimestel jääbki see seisu. Nad arvavad, et nad ongi sellised — et nad lihtsalt „ei saa aru" suhetest, rahast, oma tunnetest, iseendast. Aga kui need traumad energeetiliselt ära parandada, siis hakkavad toimuma imelised asjad: depressioon ja ärevus kaovad või vähenevad märgatavalt, sa hakkad saama aru, miks inimesed teatud viisil käituvad, suhtemustrid, mis on sind aastaid vaevannud, hakkavad lagunema, ja mingid asjad lahenevad ootamatult ja kergelt — ilma suure pingutuseta.

See ei ole maagia. See on aju uus seadistamine — sügaval, energeetilisel tasandil.

Kolm sammu haavaga tööle hakkamiseks

Kui see episood on sind puudutanud, siin on kolm konkreetset sammu, millega sa saad juba täna alustada.

Samm 1: Tee ACE test. Mine aadressile www.heidiplumberg.ee/lapsepolv ja tee see tasuta test ära. Vaata oma tulemust mitte hukka mõistes, vaid uudishimu ja kaastundega.

Samm 2: Otsi oma „lugu". Küsi endalt: Milline lause kirjeldab seda, kes ma „olen"? Näiteks: „Ma olen liiga palju." „Ma ei ole piisav." „Ma pean ise hakkama saama." See lause — see on sinu lugu.

Samm 3: Küsi, kust see lugu tuli. Sa ei pea kohe lahendust leidma. Aga paus ja küsimus on juba algus: Millal ma selle otsuse tegin? Mis juhtus? Mida väike mina sellest järeldas?

Lihtsalt märka. Lihtsalt vaata. Muutus algab alati sellest.

Mis edasi?

Sellest sarjast on meil järgmised episoodid:

• Episood 3: Kuidas haav avaldub — kus näeme, kuidas energeetiline haav ilmub välja päris elus konkreetsete käitumismustritena

• Episood 4: Sinu haav suunab sinu elu — kummipaela metafoor, mis seletab, miks sa ikka ja jälle samade muredega ringi käid

• Episood 5: Sinu haav on sinu kingitus — kulminatsioon: kuidas su suurim valu võib saada su suurimaks tugevuseks

Kirjuta mulle kommentaaridesse või Instagramis (@heidi.plumberg) — milline lugu sina lapsepõlves enda kohta lõid? Ma loen kõik ise läbi.

— Heidi

Kuula podcasti: „Kiire elumuutuse podcast" — Spotify, Apple Podcasts, YouTube Tasuta test: www.heidiplumberg.ee/lapsepolv Liitu: Stardipunkt | Kiire Elumuutus

kuidas haav tekib, energeetiline haav, lapsepõlve traumad, ACE test eesti keeles, adverse childhood experiences, identiteet ja lapsepõlv, alateadlikud uskumused, sisemine laps, lapsepõlve uskumused, traumad ja edu, Heidi Plumberg podcast, sinu haav loob sinu reaalsuse