Sõltuvus – katse põgeneda üksildase elu puurist

Üldlevinud arusaamade kohaselt tekitavad sõltuvust kanged uimastid ning sõltlased on haiged või nõrga loomuga inimesed, keda on praktiliselt võimatu nende probleemidest välja aidata. Lähtudes aga määratlusest, et sõltuvuse alla liigitub iga ülemäärane ning kontrollimatu tegevus, mis peidab ebameeldivused näilise heaolutunde varju ja mida on raske lõpetada, kannatavad ühe või teise sõltuvuse all peaaegu kõik inimesed. Kui hasartmängude, sigarettide ja alkoholi sõltuvusttekitav iseloom on päevselge, siis šokolaadi, nutitelefoni, trenniskäimise ning muude igati meeldivate ja kasulike asjade seost sõltuvusega on juba märksa raskem hoomata.

1970ndatel aastatel viis Vancouveri psühholoogiaprofessor Bruce Alexander sõltuvuste tekkepõhjuste uurimiseks läbi eksperimendi kahe rottide grupiga. Esimene rühm rotte veetis oma päevi kasinates tingimustes üksinda, sellal kui teise rühma loomad elasid tõelises “rotiparadiisis” – neil oli avar mugavalt sisustatud puur, külluslikult maitsvat toitu, palju mänguasju ning võimalus suhelda liigikaaslastega. Kõigile katses osalenud rottidele anti joogiks nii puhast vett kui ka sellist, millesse oli lisatud heroiini või kokaiini. Loomulikult maitsesid mõlemasse gruppi kuulunud loomad esialgu nii puhast kui uimastiga segatud vett, ent katse edasised tulemused olid vägagi üllatavad.

Esimese rühma rottide jaoks, kes elasid üksildast ja ebamugavat elu, muutus uimastitega segatud vesi lausa kinnisideeks – nad tarbisid seda üha rohkem ja rohkem, kuni kujunes välja sõltuvus. Head elu nautivad rotid teises grupis aga eelistasid puhast vett, tarbides uimastiga segatud vett vähem kui veerandi sellest kogusest, mille jõid ära esimesse gruppi kuuluvad loomad. Sõltlasteks ei muutunud neist keegi.

Eksperimendi teises etapis hoidis professor Alexander rotte üksinduses ja kehvades elutingimustes 57 päeva, kuni neil tekkis uimastiga segatud vee tarbimisest sõltuvus. Seejärel paigutati loomad “rotiparadiisi” heaolukeskkonda, et uurida, kas sõltuvusse sattumine on vääramatult lõplik või suudavad rotid neile soodsates elutingimustes sellest iseseisvalt välja tulla. Peale mõningate võõrutusnähtude ilmnemist lõpetasid peaaegu kõik katsealused rotid uimastitarbimise ning pöördusid normaalse elu juurde.

Sarnast fenomeni täheldati ka Vietnami sõjas osalenud sõdurite puhul. Ajakiri “Time” kirjutas ühes oma artiklis, et heroiini kasutamine sõdurite seas oli “sama levinud nagu närimiskumm” ning teadusväljaandes “Archives of General Psychiatry” avaldatud uuringu hinnangul muutus heroiinisõltlasteks umbes 20% sõjaväelastest. Mõistagi tekitasid niisugused uudised inimestes ärevust – peljati sõltlastest sõdurite tohutut tulva, kes pärast sõja lõppu koju pöörduvad. Eelmainitud uuringu jätkuprogramm aga näitas vastupidist: 95% sõltuvuses olnud sõduritest lihtsalt lõpetas uimastite tarbimise ning väga vähesed vajasid võõrutusravi. Hirmuäratavast sõjakeerisest meeldivasse ja turvalisse elukeskkonda tagasi pöördudes mõnuaineid enam ei vajatud.

Ülalkirjeldatud eksperimendi tulemused seadsid kahtluse alla senised teesid, et sõltuvus on moraalne läbikukkumine või haigusseisund keemiliste aineühendite poolt kaaperdatud ajus. Nagu professor Alexander enda läbi viidud katse põhjal väidab, on sõltuvus püüe kohaneda ebasoodsa, mittetoetava elukeskkonnaga.

Eelneva kinnituseks mõelgem asjaolule, et nii tõsiste vigastuste kui ka raskete haiguste korral antakse patsientidele valu vaigistamiseks sageli diamorfiini, mis on heroiini meditsiiniline derivaat, ning seda mõnikord üpris pika aja vältel. Olgu ka teada, et arsti poolt määratav ravim sisaldab palju puhtamat ja kangemat heroiini, kui on uimasti, mida manustavad endale tänavasõltlased. Lähtudes teooriast, et sõltuvust põhjustab mingi keemiline ühend, mis haarab aju ja kogu muu organismi täielikult enda kontrolli alla, tekitades üha uut ja uut nõudmist selle aine järele, siis peaksid paljud inimesed haiglast lahkudes tänavatele heroiinijahile suunduma, et rahuldada oma tungi uimastit saada.

Ometi pole see nii, nagu selgitas esimesena avalikkusele Kanada arst Gabor Mate: Meditsiinilist heroiini raviotstarbel manustanud patsiendid lõpetavad aine kasutamise, kui vajadus selle järele ära langeb, isegi kui on seda varem kuude kaupa teinud. Sama toimeainega uimasti mõnekuine kasutamine muudab ühed inimesed meeleheitel sõltlasteks, jättes teised inimesed mõjutamata.

Seega ei tundu kuigivõrd paikapidavana väide, et sõltuvuse tekkimisel mängivad võtmerolli üksnes teatud keemilised aineühendid, mis kontrolli aju üle täielikult enda kätte võtavad. Bruce Alexanderi teooria seevastu heidab olukorrale valgust – tänavasõltlased on otsekui üksildased rotid esimeses katserühmas, kes otsivad uimastilt lohutust. Meditsiinilist heroiini saanud patsientide puhul aga võib tuua paralleeli teise grupi rottidega: suundudes koju, kus nad on ümbritsetud armastavate inimestega, ei tunne nad uimasti järele mingit vajadust. Keemiline aine on sama, ent ühes keskkonnas viibivatele inimestele tekitab see sõltuvust, teistele mitte.

Mõelda tasub ka sellele, et leidub niisugusi sõltuvusi, nagu hasartmängu- või kaasajal üha teravamalt üles kerkiv nutisõltuvus, mille puhul puudub välise keemilise aineühendi olemasolu sõltuvuse oletatava vallandajana.

Seega on meil vaja minna sõltuvuse tegelike tekkepõhjuste mõistmiseks palju sügavamale. Professor Peter Cohen väidab, et inimestel on loomuomane vajadus ennast teistega siduda. Lähedus teise inimesega annab meile rahulolu- ja turvatunde, selle puudumisel aga püütakse leida midagi, mis aitab vähemalt näiliselt üksildusega toime tulla – olgu selleks siis heroiin, pokkerilaud, arvutimäng või sigaret. Professor Coheni sõnul peaksime lõpetama rääkimise “sõltuvusest” ning kutsuma seda hoopis “seotuseks”. Heroiinisõltlane on seotud heroiiniga, sest ta pole suutnud ennast täielikult millegi muuga siduda.

Nagu näeme, pole sõltuvuse vastand mitte karskus, vaid inimestevaheline ühendus ja lähedus.

Tõenäoliselt nõustuvad kõik, et suitsetamine on üks kõige kiiremini väljakujunevaid sõltuvusi, olles põhjustatud tubakas sisalduvast nikotiinist, milles omakorda leidub hulgaliselt sõltuvusttekitavaid keemilisi aineühendeid. Nikotiiniplaastrite väljatöõtamine 1990ndatel aastatel vallandas esialgu lausa eufoorilise optimismipuhangu: lõpuks ometi saavad kõik suitsetajad loobuda sigarettidest ilma tülikate võõrutusnähtudeta. Nagu hilisem kogemus aga näitab, on vaid 17,7% inimestest suutelised lõpetama suitsetamise nikotiiniplaastrite abiga. See asjaolu ei võimalda täielikult välistada keemiliste ühendite osa sõltuvuste tekkes, küll aga ei saa sõltuvusi panna ainuüksi uimastite ja mõnuainete süüks – tervikpilt on märksa laialdasem.

Eraldatuse ja üksilduse seost tagasipöördumatu sõltuvuse küüsi langemisega näitab ilmekalt olukord Arizona vanglates. Uimastite kasutamise eest karistatakse seal inimesi nädalatepikkuse üksikkongides hoidmisega, ent vastupidiselt arvatule pole sellel meetmel kuigi suurt ennetavat mõju. Enamike karistusaluste elu lõpeb surmava sõltuvusega – küll mitte vanglaseinte vahel, vaid pärast vabadusse pääsemist, mil neil ei õnnestu oma kriminaalse mineviku pärast tööd leida ning nad jäävad ühiskonnast äralõigatuks.

Õnneks leidub ka vastupidiseid näiteid, mil abi maailmaga ühenduse taastamisel on aidanud uimastisõltuvuse selja taha jätta. Veidi enam kui 15 aastat tagasi seisis Portugal silmitsi ulatusliku uimastiprobleemiga, mida peetakse tänaseni üheks süngeimaks Euroopa ajaloos – hinnanguliselt oli heroiinisõltuvuses tervelt 1% elanikkonnast. Riik kuulutas narkootikumidele sõja, kuid olukord üksnes halvenes. Seepeale otsustati teha midagi enneolematut – seadustada uimastite kasutamine ning kulutada sõltlaste arreteerimiseks ja vangistuses hoidmiseks mõeldud raha nende taaslõimimisele iseenda, oma tunnete ja kogu ühiskonnaga.

Esimese sammuna loodi heroiinisõltlastele rehabilitatsioonikeskused, et pakkuda neile turvalist elukeskkonda. Riigi poolt rahastatud töökohad andsid iseenda ja maailmaga lootusetult hädas olevatele inimestele tunde, et nad on vajalikud, ning eesmärgi, mille nimel hommikuti ärgata. Emotsionaalsele tervenemisele aitasid kaasa ulatuslikud teraapiaprogrammid õdusates külalislahketes kliinikutes, mis aitasid inimestel saada taas ühendust oma tunnetega pärast aastaid kestnud traumasid, mille valu nad olid püüdnud uimastitega edutult vaigistada.

Programmi suurimaks edulooks peetakse kolimisfirmat, mille asutamiseks vajalik stardikapital saadi laenuks Portugali riigilt. Kunagi vaid iseenese hooleks jäetud endistest heroiinisõltlastest sai ühise eesmärgi nimel tegutsev rühm, mille iga liige vastutas peale enda ka kõigi oma kaaslaste hea käekäigu eest. Lisaks edukalt toimivale firmale said need inimesed võimaluse pöörduda tagasi väärikasse, rahuldust pakkuvasse ellu.

Inglismaa kriminoloogia-alase erialaväljaande “The British Journal of Criminology” sõltumatu uuring leidis, et pärast uimastite täielikku seadustamist Portugalis langesid nii sõltlaste koguarv kui ka süstitavate narkootikumide kasutamise maht 50% võrra. Uimastite seadustamisel on olnud nii ilmne edu, et väga vähesed inimesed soovivad minna tagasi vana süsteemi juurde. Isegi riigi parim narkopolitseinik Joao Figueira, kes kuulus 2000. aastatel uimastite seadustamise veendunud vastaste hulka, loodab nüüd, et terve maailm käitub Portugali eeskujul. Ükski tema toonastest ähvardavatest hoiatustest ei läinud täide ning kogu programmi tulemused olid suurepärasemad, kui eales prognoosida osati.

Ühtekuuluvus ja eluga lõimumine pole olulised mitte üksnes sõltlaste, vaid kõigi inimeste jaoks, sundides meid mõtlema endast teistmoodi kui senised ühiskonnanormid seda ette näevad. Inimesed on teineteisega sidemeid loovad, ühenduses olemist ja armastust vajavad olendid. Samas oleme ise loonud endale keskkonna ning kultuuriruumi, mis on meid löiganud ära sügavast ja ehedast ühendusest meie endi ja teistega, või pakuvad need valesid virtuaalühendusi, nagu näiteks Facebook. Sõltuvushäiretega inimeste arvukuse suurenemine on sümptom üha süvenevast haigusest – sellest, kuidas me elame, suunates pilku üha uutele läikivatele esemetele, mida meil on iga hinna eest tarvis osta, mitte inimestele meie ümber. Selline elustiil soosib suhete katkemist ning täieliku üksilduse tekkimist hinges. Sealt on vähemalt üürikeseks viivuks lohutust ja unustust pakkuva sõltuvuseni juba väga lühike samm…

Sõltuvustest vabanemine pole ammu enam üksikisiku mure ja vastutus, vaid meie kõigi sotsiaalne kohustus. Meie ülesanne on kiireimal võimalikul moel taastuda eraldatusest, mis teeb meid haigeks. Elada, märgates teist inimest enda kõrval. Tunnetada, kas kaaslast täidab piiritu rõõm või mõõtmatu valu. See on meie ainus võimalus pääseda üksilduse ängistavast puurist.

Liitu ka Kiirelt Elu Muutvate Koolituste FB grupiga FBs https://www.facebook.com/groups/kiiremuutus/