Olen palju kordi rääkinud sellest oma videodes jne, et minu abikaasal oli varasemalt probleeme seljavaluga. Tegin temaga intervjuu, mida ta vastas ning kuidas imeliselt tervenes, saate lugeda allpool ise:
Milline oli Sinu olukord enne? Räägi sellest natuke lähemalt?
Mul oli igapäevane seljavalu. Seljanärvi valu, mis kiirgas jalga kuni põlveni välja. Raske oli liikuda, raske oli püsti tõusta. Pikalt istudes hakkas valutama. Autoga sõites pidin jalga masseerima, et ebamugavustunne ära kaoks. Kõiki liigutusi tegin läbi valu. Kestis päris pikka aega, et ma sisuliselt olin harjunud sellega ja, et jääbki selline igavene valu kestma.
Kaua see kestis?
Ma arvan, et mingi aasta. Täpselt ei mäleta enam.
Mis selle valu juures kõige hullem oli?
Valu ise. Sellest midagi hullemat pole.
Kuidas see välja nägi? Mis moodi avaldus? Millal see eriti hulluks läks?
No näiteks, kui proovisin mõnda last tõsta või nii öelda kurnasin veelgi millegagi oma selga. Tegin midagi üleliigselt valesti ja see lõppes sellega, et selg kiskus krampi ja ei saanud enam üldse midagi teha. Halvas nagu terve keha ära. Et isegi köhimine oli valus, hoidsin hinge kinni, et ei köhiks.
Mitu aastat tagasi see oli?
9-10 aastat tagasi.
Mis ravimeid kasutasid? Kuidas nägi ravi leevendus välja?
Kasutasin ainult valuvaigisteid ja vahepeal tehti valuvaigistavaid süste.
Valu elas nagu oma elu. Et füüsiliselt nagu ei valutanud aga tundsin oma närvidega, et see valu on olemas. Selle valu ära unustamiseks tehti neid seljasüste.
Ja siis ma käisin arsti juures, tehti seljast pildid. Arstid ütlesid, et diskide vahel on ära kulunud diske lahti hoidev materjal ja disk on välja sopistunud ning selgroolülid suruvad närvid kinni, mis siis teebki valu. See on selline asi, mis ise ei taastu ja seda saab leevendada ainult operatsiooniga.
Kas kaalusid ka seda operatsiooni?
Otseselt ei kaalunud aga enne seda, kui imeliselt tervenesin, ootamatult, enne seda oli mul välja uuritud mingi koht Tallinna lähedal, kes valmistavad selliseid seljavenitamise pinke. Selline pink, kus ripud jalad taeva poole 45 kraadise nurga all ja siis oma raskusega venitad neid seljalülisid lahti poole, et närvidele anda leevendust. Põhimõtteliselt olin selle info enda jaoks välja uurinud ja olin valmis seda pinki ostma minema. Aga enne paranesin.
Mis siis juhtus? Kuidas paranesid?
Ma olin kodus, vaatasin televiisorit ja olin diivanil pikali, nagu ikka, ilmselt vaatasin vormelit. Ja Heidi oli olnud koolitusel terve päev otsa ning saabus koju. Mul oli vormel just läbi saanud, kui Heidi tuli koju ja küsis, et kuidas ma end tunnen. Et kas tunnen end kuidagi teisiti. Vastasin, et ei tea, ei saa nagu midagi aru. Siis palus Heidi tulla mul püsti ja küsis uuesti, et kuidas ma end tunnen ja kas midagi pole teisiti. Vastasin, et ma ei tea, et ei tunne, et räägi, kuidas ma end tundma siis peaksin? Küsis siis minu käest, et kas selg valutab? Ütlesin, et ei valuta. Palus mul end liigutada igat moodi, et kas tunnen valu. Tegin selliseid liigutusi, mida ma varem teha ei saanud. Ma ei tundnud mitte mingisugust närvivalu enam. Ma sain liigutada sügavalt end ette ja taha ja külgedele. Ma isegi ei julgenud esialgu väga liigutada end rohkem, sest teadsin, et kohe hakkab valus. Ettevaatlikult liigutasin, et kus see valupiir tuleb ja ei tulnudki valu enam. Siis ma hakkasin end julgemalt liigutama, sest valu oligi kadunud. Siis ma arvasin, et okei, ilmselt see tuleb tagasi. Aga ei tulnudki tagasi. Ei tulnud ka siis tagasi, kui hakkasin raskuseid tõstma, näiteks piljardilaudu. See valu oli ootamatult kadunud, asi millega olin elanud ja mis teadmisega olin elanud, et olen 33-aastane ja valmis invaliid.
Mis sa teistmoodi pärast teinud oled? Mis muutuse see su ellu tõi?
Igapäevaselt varasemalt tundsin, et ei olnud elurõõmu, et varem tulid asjad läbi suure valu ja sundimise. Pidin end konkreetselt sundima asju tegema, igat liigutust pidin sundima, sest iga liigutus tõi kaasa suure valu. Ma ei saanud enam püsti seista ja autoga sõita ja ei tahtnudki midagi enam teha.
Pärast tervenemist olen käinud seljakoti matkadel mitmeid kordi. Selg on tugev. Kandsin 25 kg rasket seljakotti, millega sai reisitud igapäevaselt 3 nädalat. Ei olnud mingit probleemi. Lapsi olen tõstnud, piljardilaudu tõstnud ja suuri raskeid kive tassinud. See ongi väga imelik, et just peale seda, kui arstid ju ütlesid, mul on olemas ju kõik pildid ja väljavõtted, et siit pääseb ainult noaga ehk operatsiooniga.
Olen tänulik Heidile ja Irisele, et nad tegid asja korda. Heidi emale tänulik, et ta mulle neid süste tegi. Ja universumile tänulik, et need asjad juhtusid.
Mida soovitad samas olukorras inimesele?
Pöörduda Heidi poole. Ega ma ise midagi ei teinudki. St tegin aga need tegevused ei andnud varasemalt tulemusi. Käisin isegi mingi kondiväänaja juures aga ma usun, et see tegi pigem isegi mu seljale rohkem kahju kui kasu. Kui ma omast kogemusest lähtuvalt räägin siis soovitangi – istu ja oota, ehk juhtub mingi ime. Ma ei pidanud ise selleks midagi tegema, kogu magic toimus nii öelda minu selja taga.
Kui seljavalud on ka Sinule igapäevaselt tuttavad ning segavad normaalset elu ning soovid muutust oma ellu, siis ehk eelregistreerid end minu seljavalust vabaks koolitusele – https://heidiplumberg.lpages.co/seljavalust-vabaks/
Loe kuidas alateadvus enda eesmärkide jaoks tööle panna – https://heidiplumberg.leadpages.co/kuidas-panna-alateadvus-enda-kasuks/
Heidi