Sõltuvusest (külalisartikkel Svenilt)

Ma olen alkoholi- ja teistest keemilistest sõltuvushäiretest kirjutanud palju artikleid, aga see on eriline, kuna ma kirjutan seda oma nime all ja avalikult, taastunud alkohooliku/narkomaanina. Sestap valisin uue lähenemisnurga ning fookuses on taastumise raske osa. Tõde ja ausus on teatavasti parimad ravimid.

Oma kogemusest tean, et maailma üks vanemaid väiteid – alkohoolik ei taha midagi nii palju, kui juua – on ühtlasi ka ebaadekvaatseim. Alkoholisõltuvushäire (Eesti klassifikatsiooni järgi kerge ja raske alkoholisõltuvus) käes vireleja ei taha midagi muud kui suuta olla kaine, näha maailma ühekordselt ja värviliselt kogu tema mitmekesisuses. Sõltuvushäire on krooniline haigus nagu iga teinegi krooniline haigus (näiteks artriit, astma jt.), milles termin „krooniline“ tähendab pöördumatut organismi kahjustust (ehk muutus on pöördumatu selles maapealses kehastuses). Kroonilise haiguse kulgu saab õnnestumise korral peatada ning leevendada haige olukorda, kõrvaldades või pehmendades haiguse esilekutsunud keskkonnatingimusi ja muutes haige enda käitumist (sh mõtlemist-tundmist). Sõltuvushaiguse puhul on pöördumatult kahjustatud aju- ja närvisüsteem (mis ei tähenda, et sellega ei kaasneks ja kaasnebki eriti viimastes faasides mitmeid teisi kroonilisi haiguseid), mis lihtsustatult väljendudes tähendab seda, et eelnimetatud süsteemid on jäädavalt kahjustatud ja parim, mida haigestunu ISE teha saab, on lõpetada sõltuvusaine tarbimine, saada kaineks/puhtaks elu lõpuni. Sest kroonilisel haigusel pole tervenemist, ta jätkub pöördumatult ning lõpeb vältimatult. Enneaegse surmaga. Sõltuvuse teeb eriliseks see, et kõigepealt hääbub hing ja siis, nähes sellise eluviisi mõttetust, lõpetab eksisteerimise füüsiline keha.

Kroonilistel sõltuvustel arvatakse olevat (loe: osad teadlased usuvad, teised hästi ei taha uskuda) geneetiline tagapõhi. Iga indiviidi genoom omab mingit talle isikupärast geenikomplekti. Sõltlastel on sõltlase geen, mille aktiveerumine toob kaasa sõltlase närvi- ja ajusüsteemi pöördumatu haigestumise. Geenid arvatakse sisse lülituvat keskkonna mõjul. Alkohooliku puhul juhtub see tema inimtüübiga ebasobivas sotsiaalses keskkonnas viibimisel (pingeline elu, alkohoolikute lähikonnas olemine, väärkohtlemised iseenda ja teiste poolt (eriti õrnas eas) jne…). Pärilikkus lülitub sisse igal isikul ettearvamatult ning temale omaselt – kellel peale hetkelist viinalõhna tundmist 14-aastaselt, kellel pensionile minnes tõstes 565-ndat pitsi kurvastusest enda ühiskonnnale kasutuks (penskariks) osutumise pärast.

Nüüd esimene sisuline punkt – kuna sõltuvushaigus on geneetilist päritolu ja lülitub sisse keskkonna mõjul, siis alkohoolik pole süüdi oma haigestumises, ent ta omab kohustust ja võimet (= vastutust) sellega hakkama saada. (Alati võib ju öelda, et kuna me keegi ei tea, kas meis on olemas sõltlase uinuv geenikomplekt, siis ära parem vaatagi elu esimese pitsi poole. Kuidas kõlab? Eestis ja teistes „arenenud“ riikides ilmselt võimatu. Alkohol on tulnud siia juba tuhandeid aastaid tagasi ja on meie tänane reaalsus. Isegi parim alkoholikultuur ei võimalda kõigil hoiduda esimesest pitsist. Reaalsus. Sellepärast pooldan alkoholikultuuri teadlikku arendamist; ükskõik kui jabur see sõnaühend alkohoolikule ka ei tundu.)

Sissejuhatus läbi, saab keskenduda sisule ehk sellele, milline on läbilõige ühest keskmisest põrguteekonnast.

Esiteks on pimedus, halastav teadmatus. Sa napsutad koos teistega ja ühel hetkel käivitub sinu saatuslik geenikomplekt. Sa ei märka alguses midagi, sest “a-inimene” näeb maailma läbi alko kõverpeegli: talle tundub, et kui ta veinitab, siis on see nii nagu teistelgi. Isegi kui tekib esimene mäluauk, teine, kolmas ja alguses võib nende vahel olla aastaid, siis sa oled ikka enda jaoks tavaline inimene. Vahest ikka juhtub. “Lahe pullivend!” ütleb mõni tuttav; “Milline seks!”, ohkab järjekordne vallutus. Siin on esimene oluline võimalus pääseda: sa ise ei näe, aga kaaslased näevad. Jama on see, et reeglina kaaslased tõrjuvad sind kahel moel: ühed ei soovi sinusuguse joodikuga enam aega veeta, aga unustavad mugavalt sulle põhjuse öelda. Piinlikkus, häbi – selle juurde tulen allpool tagasi. Teine viis tõrjuda on teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Normaalne ju, ikka juhtub. Esimene palve: märgake kaasinimest, olge temaga aus, öelge talle tõsiasju ilustamata, mida te näete. Kas ta kuulda võtab, on tema teema, teie olete endast parima võimaliku andnud. Üks selle sekkumise eeldusi on, et kogu ühiskond ja sina teiste seas vajad infot ja haritust sõltuvushäiretest – selle jaoks annan oma parima iga päev.

Oletame, et üks osa sõltlasi sai nüüd lähedase tähelepaneku ja sekkumise tõttu põrguratta seisma, pöördus ühesse vastavatest rehabilitatsiooniprogrammidest (a la „Kaksteist Sammu“ Libertas kliinikus); õppis oma haiguse kaudu ennast paremini tundma, mis võimaldas tal (kogemusnõustajate abil, kes on ise edukalt taastumistee läbi käinud ja saanud vastava koolituse teisi toetada) muuta oma harjumusi ja elustiili ning kuna ta on nüüd teadlik (omandanud info sõltuvuse ja oma sõltuvuslike käitumisjoonte kohta) ning omab tugivõrgustikku sarnase elusaatusega kaaslastest, siis on tal suur võimalus püsida elu lõpuni kaine ning seeläbi pakkuda endale parimat elu, mida tal on võimalik elada.

Teiseks saabub muheda napsivenna eluteel periood, kus ta hakkab aimama, et midagi võib olla natuke valesti. Aga hästi natuke, sest sellest ei räägita, saadaolev info on puudulik. Ühiskonnaõpetuses on õppeprogrammi koostajal kergem panna rõhku teemale „Kuidas säästa raha pensioniks“, kui pöörata tähelepanu erinevatele sõltuvushäiretele või adekvaatsele seksuaalkasvatusele. Selles etapis püüab „pullivend“ veenda ennast, et ta on võimeline lõpetama, millal iganes ta ise tahab. Mis iseenesest võib olla õige, aga kuna ta pole võimeline kontrollima uuesti alustamist, tühistub esimese tõdemuse kasutegur. Sellegipoolest võib ta esimest ohtu märgates olla ehmatusest kaine aastaid. See, mis kainusperioodile järgneb, on koledam kui keegi eales arvata oskab. Paradoksaalne on, et uuesti tarvitama hakates on tarbitav aine jubekolevastik, aga tahtepingutusega saab sellest üle ning teine-kolmas kord lähevad juba libedalt.

Kätte on jõudnud kolmas etapp, kus alkohoolik on juba leppinud sellega, et ta tarvitab „palju“, aga temas aktiveerub psüühika kaitsemehhanism, mis lubab tal näha oma harjumust „nagu naabrimehel“ ja ta hindab seda läbi alkohoolse kõverpeegli „tavaliseks“. Kõik ju joovad; vaata ise telkust, kui ei usu. Nipp on siin, et kuna ilma selle kaitsemehhanismita lendaks tema psüühhe vastu taevast, siis selle abil ta „ei mäleta“ joogimahtu ega kordade arvu, teisendades viimast koefitsiendiga 0,… . Mis tema vaatenurgast lähtuvalt ongi reaalsus, mida tema näeb – alateadvus teeb ära selle “tõlkimise” nipi ja ühtlasi päästab mõistuse karmist reaalsusest. Võetakse tihti, aga sotsiaalne võimekus säilib, fassaadi suudetakse hoida: kodumajas on soe söök veini kõrval olemas, maja ees on kaks õige hinnaga autot (suuremad kui naabrimehel), lapsed käivad eliitkoolis ning trennis ja kohustuslikud puhkusereisid ning muud „vabaturumajanduses“ määratletud konsumeristlikud edukriteeriumid täidetud. Ainult süda on paha, kaal kasvab ja võivad ilmneda esimesed kerged tervisehäired ning võimekus teha tööd kahaneb, kuid selles staadiumis suudetakse tahtejõu ja õnne abil hoida oma fasaadi plekituna. Seda on juba karmilt õõnestanud alkohoolikule omased tüüpiseloomujooned: aususe puudus, alaväärsusest tingitud ülespuhutus, konsumerism ning üle- ja paremolek kõigist ja kõigest. Alati ja igas asjas teab ta paremini, kuidas maailma asjad käivad ning ei katsu seda varjatagi. Ka kaine peaga; pigem isegi rohkem kaine peaga, sest siis koormab mürkainetest küllastunud organism aju raskemalt. Sõpruskond hakkab ahenema, tarbitakse pigem kodus ja üksi. Kindel värk, ei tee lollusi (st need ei paista niipalju välja kui kodus teha).

Neljandas etapis tekib alkohoolikul kahtlus ja ta proovib teha mõne sõltuvusalase testi netis. Tulemus on piiripealne ja ta lubab endale, et kuue õhtu asemel nädalas võtab viiel ja kahe trennikorra asemel nädalas teeb ta nüüd neli trenni. Mis juhtub tegelikult? Süveneb tarbimine, väheneb tervislik osa eluviisist. Aga panite tähele, tema kaitsemehhanism (omandatud lapsepõlves) ei luba tal seda mäletada ja näha ning tarbimine jätkub. Osad tuttavad patsutavad õlale, et ega „mees pitsi sülga/me ei usalda meest, kes ei usalda ennast niipalju, et üks pits võtta/…“ ja teised hoiavad veelgi rohkem eemale. Mõlemad grupid hoiduvad peategelast teavitamast sellest, mida nad näevad (häbitunne aegade hämarusest alkashide, pederastide, … vastu) ning nende endi võimalik abimehhanism ei lase seda ehk ka neile endile teadvustada. Pluss puudub teadlikkus sellisest ühiskondlikust probleemist. Ajaloost kaasa võetud mälu ütleb, et tegemist on joodikuga, kellel on tahtejõu ja moraaliprobleemid, aga muidu on ta täitsa terve inimene. Joodik ise proovib ja on mõni periood kaine ja siis jälle joob ning otsustab, et homme olen kaine/kui tahan, jätan järele/võtan niipalju, kui tahan … märkamata, et see ongi just täpselt see, mida ta ei suuda.

Viiendas etapis võib seni rohkem füüsilise poole kaldu olnud pohmell hakata muutuma pigem hingeliseks probleemiks. Tekivad küsimused, et „kuidas ma jälle?“; hommikul on enesesüüdistuslikud häbi- ja piinlikkusetunde sööstud. Teiste eest pole vaja veel varjata, sest teised ju „ei näe“. Tõde on, et näevad, aga vaikivad kui haud. Häbi, piinlikkus. Isiklikud, kogukondlikud ning rahvuslikud mälestused sulevad selle teema juures verevoolu otsmikusagarasse. Meie kangelasel on endiselt alles fassaad, sestap on tal veel jõudu vaimsest pohmellist vabal ajal otsida lahendust, kuivõrd probleem on juba hinge ära söömas, lausa närib seda seest. Üsna püsivalt ja valusalt. Ammu on selgeks saanud, et tarbimine on liiast. Aga kui liiast ja mis peale hakata, seda vastust pole. Koolis ei õpetatud, kodus vaikiti (mis sellest, et tõenäoliselt on suguvõsas sama teema korduvalt püsti olnud); häbi, piinlikkus, vaikus. Kehas on märgata esimesi jälgi alkoholismi hävitustööst. Kehakaal tõuseb, vererõhk on tihti üle normaalse, sportida ei jaksa enam varasema intensiivsusega ja läbitava distantsi/treeningu kestvus/pikkus kahaneb pidevalt. Nahk kuivab, kõht on joogijärgsel hommikul kinni, võimalikud hemorroidialged, mälu halvenemine jpm. Kas korra pistis ka südames eile, kui oli „neljas päev“ (so kolmas, kui lubasin TÄNA hommikul joomise maha jätta; vähemalt mitte enam peale võtta)? Pisike kahtlus vilksatab, et ehk on see „haigus“ nimega vananemine? Viiekümnesed on juba ju ikka mingi püsihädaga arsti eestoas? Tööd ka ei viitsi enam teha, sest raha veel on ja esimesel ettekäändel leitakse võimalus pudelipõhja vaadata. Ka tööl hakkavad paljud juba taipama, mis toimub, kuigi otseselt veel midagi katki pole, töö saab tehtud. Tööd tehakse juba viimasel hetkel, kiiruga vilksatavad geniaalsed lühilahendused ülesannetele. Loovusest pole jälgegi, napilt jõuad hoida nina üle selle piiri, kus tuleks sulle öelda, et mees, me peame tõsiselt rääkima. Ise tunned enda üle veel kohati suurt uhkustki, sest majas on sul hüüdnimi – “mees, kes teeb kõik ära”; oled uhke oma kiire otsustusvõime üle, mis tagantjärgi vaadates osutub ohtlikuks hetkeimpulsiks koos vastavate tagajärgedega. Aga sul on 25 aastat „tegija“ karjääri koos medalite ja ausammastega; nende tõttu ei julge nooremad isegi mõelda, et sa ei tee õigeid asju ja asju õieti. Esimesel võimalusel, st siis, kui arvad, et arvel on piisavalt raha (see tuleb kiiresti, sest vana tegijana on sul supertöötasu), lahkud töölt, et saaks … rahulikult juua. Töö hakkab segama elamist (joomist). Suviti pole enam võõras ka külapoetagune, seal on ju taaraautomaat ja sina oled ju keskkonnasäästlik ülimees.

Meie tuttaval on õnneloos – ta peatub enne kuuendat etappi ja õudukaarmastajad peavad täna pettuma. Kes loobuda ei suuda, vaadaku Soome filmi „Joomahullu päevaraamat“; huumoriprisma, ent üsna tõetruu ja kole.

Rüütel satub sõpraderingi, kus kurdab, et elul on siht kadunud, miski ei huvita enam ja kõik on juba nähtud-tehtud. Midagi ei käivita enam. Olete kuulnud mõnda neist lausetest? Kui pole, siis kuulatage – üsna tihti eetris. Ja lõpuks üks sõber küsib otsekui muuseas ning süütu moega – ega sa alkoga üle keeranud pole? Rüütel tõmbab ratsu valjad järsult pingule, alkoratsu teeb pikalt pead raputades ning vahtu pritsides „ptruuuuu“, meie kangelane lendab üle ratsu pea otse külma ja selge veega kevadisse tiiki, kus veel suudlemata konn sosistab hellalt kõrva: „Mees, saa kaineks, siis tuleb ka printsess“.

Millele siinkohal veel viitan, on see, et õudukat ei pea lõpuni vaatama, põrguteelt saab maha astuda enne lõppu. Kuniks kodu olemas, pere laua taga, soe toas ja toit laual. Toibunud vettekukkumise külmkargest ehmatusest, kuuleb peategelane oma sõpra omaette vaikselt rääkimas oma kogemusest – kuidas tema xx aastat tagasi lõpetas alkoholi tarbimise, läbis vastava programmi ja sai nii endale oma parima elu elamise võimaluse. Tema eneseavastamise teekonnast nende xx aasta jooksul ning enda muutmise pidevast, elukestvast protsessist, milleni juhtis teda otsus elada kainet elu, ainsat täisväärtuslikku eluvõimalust alkohoolikule. Viimatikirjeldatud viis on ka üks ainuvõimalikke mooduseid alkohoolikule päris-elu pilti näidata ja tekitada temas tahe nõiaringist väljuda, aidata tal märgata ja olla tänulik läbitud teekonna eest, kõige eest, mis tal veel alles on ning hetke eest, mil ta kohtas sõpra, kes ta pehme teadliku müksuga kaldale lükkas. Inimesena kasvama.

Õppige märkama kaaskondset tema hädas.

 

Sven Reiter, kogemusnõustaja

Libertas Kliinik MTÜ

www.libertas.ee

https://www.facebook.com/libertas.ee/

Sõltuvus – katse põgeneda üksildase elu puurist

Sõltuvus – katse põgeneda üksildase elu puurist

Üldlevinud arusaamade kohaselt tekitavad sõltuvust kanged uimastid ning sõltlased on haiged või nõrga loomuga inimesed, keda on praktiliselt võimatu nende probleemidest välja aidata. Lähtudes aga määratlusest, et sõltuvuse alla liigitub iga ülemäärane ning kontrollimatu tegevus, mis peidab ebameeldivused näilise heaolutunde varju ja mida on raske lõpetada, kannatavad ühe või teise sõltuvuse all peaaegu kõik inimesed. Kui hasartmängude, sigarettide ja alkoholi sõltuvusttekitav iseloom on päevselge, siis šokolaadi, nutitelefoni, trenniskäimise ning muude igati meeldivate ja kasulike asjade seost sõltuvusega on juba märksa raskem hoomata.

1970ndatel aastatel viis Vancouveri psühholoogiaprofessor Bruce Alexander sõltuvuste tekkepõhjuste uurimiseks läbi eksperimendi kahe rottide grupiga. Esimene rühm rotte veetis oma päevi kasinates tingimustes üksinda, sellal kui teise rühma loomad elasid tõelises “rotiparadiisis” – neil oli avar mugavalt sisustatud puur, külluslikult maitsvat toitu, palju mänguasju ning võimalus suhelda liigikaaslastega. Kõigile katses osalenud rottidele anti joogiks nii puhast vett kui ka sellist, millesse oli lisatud heroiini või kokaiini. Loomulikult maitsesid mõlemasse gruppi kuulunud loomad esialgu nii puhast kui uimastiga segatud vett, ent katse edasised tulemused olid vägagi üllatavad.

Esimese rühma rottide jaoks, kes elasid üksildast ja ebamugavat elu, muutus uimastitega segatud vesi lausa kinnisideeks – nad tarbisid seda üha rohkem ja rohkem, kuni kujunes välja sõltuvus. Head elu nautivad rotid teises grupis aga eelistasid puhast vett, tarbides uimastiga segatud vett vähem kui veerandi sellest kogusest, mille jõid ära esimesse gruppi kuuluvad loomad. Sõltlasteks ei muutunud neist keegi.

Eksperimendi teises etapis hoidis professor Alexander rotte üksinduses ja kehvades elutingimustes 57 päeva, kuni neil tekkis uimastiga segatud vee tarbimisest sõltuvus. Seejärel paigutati loomad “rotiparadiisi” heaolukeskkonda, et uurida, kas sõltuvusse sattumine on vääramatult lõplik või suudavad rotid neile soodsates elutingimustes sellest iseseisvalt välja tulla. Peale mõningate võõrutusnähtude ilmnemist lõpetasid peaaegu kõik katsealused rotid uimastitarbimise ning pöördusid normaalse elu juurde.

Sarnast fenomeni täheldati ka Vietnami sõjas osalenud sõdurite puhul. Ajakiri “Time” kirjutas ühes oma artiklis, et heroiini kasutamine sõdurite seas oli “sama levinud nagu närimiskumm” ning teadusväljaandes “Archives of General Psychiatry” avaldatud uuringu hinnangul muutus heroiinisõltlasteks umbes 20% sõjaväelastest. Mõistagi tekitasid niisugused uudised inimestes ärevust – peljati sõltlastest sõdurite tohutut tulva, kes pärast sõja lõppu koju pöörduvad. Eelmainitud uuringu jätkuprogramm aga näitas vastupidist: 95% sõltuvuses olnud sõduritest lihtsalt lõpetas uimastite tarbimise ning väga vähesed vajasid võõrutusravi. Hirmuäratavast sõjakeerisest meeldivasse ja turvalisse elukeskkonda tagasi pöördudes mõnuaineid enam ei vajatud.

Ülalkirjeldatud eksperimendi tulemused seadsid kahtluse alla senised teesid, et sõltuvus on moraalne läbikukkumine või haigusseisund keemiliste aineühendite poolt kaaperdatud ajus. Nagu professor Alexander enda läbi viidud katse põhjal väidab, on sõltuvus püüe kohaneda ebasoodsa, mittetoetava elukeskkonnaga.

Eelneva kinnituseks mõelgem asjaolule, et nii tõsiste vigastuste kui ka raskete haiguste korral antakse patsientidele valu vaigistamiseks sageli diamorfiini, mis on heroiini meditsiiniline derivaat, ning seda mõnikord üpris pika aja vältel. Olgu ka teada, et arsti poolt määratav ravim sisaldab palju puhtamat ja kangemat heroiini, kui on uimasti, mida manustavad endale tänavasõltlased. Lähtudes teooriast, et sõltuvust põhjustab mingi keemiline ühend, mis haarab aju ja kogu muu organismi täielikult enda kontrolli alla, tekitades üha uut ja uut nõudmist selle aine järele, siis peaksid paljud inimesed haiglast lahkudes tänavatele heroiinijahile suunduma, et rahuldada oma tungi uimastit saada.

Ometi pole see nii, nagu selgitas esimesena avalikkusele Kanada arst Gabor Mate: Meditsiinilist heroiini raviotstarbel manustanud patsiendid lõpetavad aine kasutamise, kui vajadus selle järele ära langeb, isegi kui on seda varem kuude kaupa teinud. Sama toimeainega uimasti mõnekuine kasutamine muudab ühed inimesed meeleheitel sõltlasteks, jättes teised inimesed mõjutamata.

Seega ei tundu kuigivõrd paikapidavana väide, et sõltuvuse tekkimisel mängivad võtmerolli üksnes teatud keemilised aineühendid, mis kontrolli aju üle täielikult enda kätte võtavad. Bruce Alexanderi teooria seevastu heidab olukorrale valgust – tänavasõltlased on otsekui üksildased rotid esimeses katserühmas, kes otsivad uimastilt lohutust. Meditsiinilist heroiini saanud patsientide puhul aga võib tuua paralleeli teise grupi rottidega: suundudes koju, kus nad on ümbritsetud armastavate inimestega, ei tunne nad uimasti järele mingit vajadust. Keemiline aine on sama, ent ühes keskkonnas viibivatele inimestele tekitab see sõltuvust, teistele mitte.

Mõelda tasub ka sellele, et leidub niisugusi sõltuvusi, nagu hasartmängu- või kaasajal üha teravamalt üles kerkiv nutisõltuvus, mille puhul puudub välise keemilise aineühendi olemasolu sõltuvuse oletatava vallandajana.

Seega on meil vaja minna sõltuvuse tegelike tekkepõhjuste mõistmiseks palju sügavamale. Professor Peter Cohen väidab, et inimestel on loomuomane vajadus ennast teistega siduda. Lähedus teise inimesega annab meile rahulolu- ja turvatunde, selle puudumisel aga püütakse leida midagi, mis aitab vähemalt näiliselt üksildusega toime tulla – olgu selleks siis heroiin, pokkerilaud, arvutimäng või sigaret. Professor Coheni sõnul peaksime lõpetama rääkimise “sõltuvusest” ning kutsuma seda hoopis “seotuseks”. Heroiinisõltlane on seotud heroiiniga, sest ta pole suutnud ennast täielikult millegi muuga siduda.

Nagu näeme, pole sõltuvuse vastand mitte karskus, vaid inimestevaheline ühendus ja lähedus.

Tõenäoliselt nõustuvad kõik, et suitsetamine on üks kõige kiiremini väljakujunevaid sõltuvusi, olles põhjustatud tubakas sisalduvast nikotiinist, milles omakorda leidub hulgaliselt sõltuvusttekitavaid keemilisi aineühendeid. Nikotiiniplaastrite väljatöõtamine 1990ndatel aastatel vallandas esialgu lausa eufoorilise optimismipuhangu: lõpuks ometi saavad kõik suitsetajad loobuda sigarettidest ilma tülikate võõrutusnähtudeta. Nagu hilisem kogemus aga näitab, on vaid 17,7% inimestest suutelised lõpetama suitsetamise nikotiiniplaastrite abiga. See asjaolu ei võimalda täielikult välistada keemiliste ühendite osa sõltuvuste tekkes, küll aga ei saa sõltuvusi panna ainuüksi uimastite ja mõnuainete süüks – tervikpilt on märksa laialdasem.

Eraldatuse ja üksilduse seost tagasipöördumatu sõltuvuse küüsi langemisega näitab ilmekalt olukord Arizona vanglates. Uimastite kasutamise eest karistatakse seal inimesi nädalatepikkuse üksikkongides hoidmisega, ent vastupidiselt arvatule pole sellel meetmel kuigi suurt ennetavat mõju. Enamike karistusaluste elu lõpeb surmava sõltuvusega – küll mitte vanglaseinte vahel, vaid pärast vabadusse pääsemist, mil neil ei õnnestu oma kriminaalse mineviku pärast tööd leida ning nad jäävad ühiskonnast äralõigatuks.

Õnneks leidub ka vastupidiseid näiteid, mil abi maailmaga ühenduse taastamisel on aidanud uimastisõltuvuse selja taha jätta. Veidi enam kui 15 aastat tagasi seisis Portugal silmitsi ulatusliku uimastiprobleemiga, mida peetakse tänaseni üheks süngeimaks Euroopa ajaloos – hinnanguliselt oli heroiinisõltuvuses tervelt 1% elanikkonnast. Riik kuulutas narkootikumidele sõja, kuid olukord üksnes halvenes. Seepeale otsustati teha midagi enneolematut – seadustada uimastite kasutamine ning kulutada sõltlaste arreteerimiseks ja vangistuses hoidmiseks mõeldud raha nende taaslõimimisele iseenda, oma tunnete ja kogu ühiskonnaga.

Esimese sammuna loodi heroiinisõltlastele rehabilitatsioonikeskused, et pakkuda neile turvalist elukeskkonda. Riigi poolt rahastatud töökohad andsid iseenda ja maailmaga lootusetult hädas olevatele inimestele tunde, et nad on vajalikud, ning eesmärgi, mille nimel hommikuti ärgata. Emotsionaalsele tervenemisele aitasid kaasa ulatuslikud teraapiaprogrammid õdusates külalislahketes kliinikutes, mis aitasid inimestel saada taas ühendust oma tunnetega pärast aastaid kestnud traumasid, mille valu nad olid püüdnud uimastitega edutult vaigistada.

Programmi suurimaks edulooks peetakse kolimisfirmat, mille asutamiseks vajalik stardikapital saadi laenuks Portugali riigilt. Kunagi vaid iseenese hooleks jäetud endistest heroiinisõltlastest sai ühise eesmärgi nimel tegutsev rühm, mille iga liige vastutas peale enda ka kõigi oma kaaslaste hea käekäigu eest. Lisaks edukalt toimivale firmale said need inimesed võimaluse pöörduda tagasi väärikasse, rahuldust pakkuvasse ellu.

Inglismaa kriminoloogia-alase erialaväljaande “The British Journal of Criminology” sõltumatu uuring leidis, et pärast uimastite täielikku seadustamist Portugalis langesid nii sõltlaste koguarv kui ka süstitavate narkootikumide kasutamise maht 50% võrra. Uimastite seadustamisel on olnud nii ilmne edu, et väga vähesed inimesed soovivad minna tagasi vana süsteemi juurde. Isegi riigi parim narkopolitseinik Joao Figueira, kes kuulus 2000. aastatel uimastite seadustamise veendunud vastaste hulka, loodab nüüd, et terve maailm käitub Portugali eeskujul. Ükski tema toonastest ähvardavatest hoiatustest ei läinud täide ning kogu programmi tulemused olid suurepärasemad, kui eales prognoosida osati.

Ühtekuuluvus ja eluga lõimumine pole olulised mitte üksnes sõltlaste, vaid kõigi inimeste jaoks, sundides meid mõtlema endast teistmoodi kui senised ühiskonnanormid seda ette näevad. Inimesed on teineteisega sidemeid loovad, ühenduses olemist ja armastust vajavad olendid. Samas oleme ise loonud endale keskkonna ning kultuuriruumi, mis on meid löiganud ära sügavast ja ehedast ühendusest meie endi ja teistega, või pakuvad need valesid virtuaalühendusi, nagu näiteks Facebook. Sõltuvushäiretega inimeste arvukuse suurenemine on sümptom üha süvenevast haigusest – sellest, kuidas me elame, suunates pilku üha uutele läikivatele esemetele, mida meil on iga hinna eest tarvis osta, mitte inimestele meie ümber. Selline elustiil soosib suhete katkemist ning täieliku üksilduse tekkimist hinges. Sealt on vähemalt üürikeseks viivuks lohutust ja unustust pakkuva sõltuvuseni juba väga lühike samm…

Sõltuvustest vabanemine pole ammu enam üksikisiku mure ja vastutus, vaid meie kõigi sotsiaalne kohustus. Meie ülesanne on kiireimal võimalikul moel taastuda eraldatusest, mis teeb meid haigeks. Elada, märgates teist inimest enda kõrval. Tunnetada, kas kaaslast täidab piiritu rõõm või mõõtmatu valu. See on meie ainus võimalus pääseda üksilduse ängistavast puurist.

Liitu ka Kiirelt Elu Muutvate Koolituste FB grupiga FBs https://www.facebook.com/groups/kiiremuutus/

Vormi oma keha läbi rõõmu ja leebuse

Vormi oma keha läbi rõõmu ja leebuse

Tänapäeval kuuleme järjest rohkem enda ümber lauseid „Armasta end sellisena, nagu Sa oled!“ ja „Ole see, kes Sa oled!“. Siiski on üha enam ja enam inimesi kimpus kaaluprobleemiga ja seisavad dilemma ees: kas võtta salenemiseks midagi ette või mitte? Võiks ju ennast armastada sellisena, nagu oled, on ju teisi väärtusi peale välimuse, ent midagi siiski häirib. Tahaks nii väga kanda seda vörratut punast kleiti seal vaateaknal, kuid pole mõtet proovima minnagi – nagunii ei istu see seljas hästi… Mida teha?

Kui avastad end mõttelt, et miski Sind enda keha juures häirib, ning tahaksid selle muutmiseks midagi ette võtta, siis oled juba poolel teel võidule! Samas nõuab püsiva kaalulanguse saavutamine omajagu sihikindlat tegutsemist ning loomulikult tuleb sel teekonnal mõnikord ette ka kõrvaleastumisi. Ei tasu lootma jääda imejookidele ja -tablettidele, mis lubavad Su liiglopsakad ümbermöödud üleöö sulama panna. Sina oled see, kelle kätes on kehakaalu kahandamise töö ise ära teha. Siinjuures on väga palju kinni mõtlemises. Kas Sa suudad öelda „ei“ ahvatlevale tordiviilule? Jätta söömata magusalt lõhnava, koheva saiakese? Minna jooksma, ehkki tahaksid nii väga hoopis diivanil pikutades telekat vaadata? Raske on, ma tean. Seda teavad ja mõistavad kõik, kes on salenemise valikuga eales silmitsi seisnud.

Mida Sa arvad, milline aine maailmas tekitab suurimat sõltuvust? Ei, see ei ole igal aastal 5000 – 6000 inimest tappev kokaiin, ega ka heroiin, mis võtab endale umbes 12 000 ohvrit aastas. Selleks on hoopis suhkur, noppides enda saagiks igal aastal ligikaudu 25 000 ohvrit, nagu on näha David Wolfe’i avaldatud uuringutulemustest. Soovi korral saad nendega lähemalt tutvuda lingi https://www.davidwolfe.com/study-sugar-more-addictive-cocaine/ kaudu.

Oled Sinagi nende seas, kelle elu juhib suhkur sedavörd, et päevagi ei möödu ilma maiustusteta või ainuüksi mõte magusavabast toidumenüüst paneb šokolaaditahvlid peas ringi keerlema? Kui jah, siis siin on midagi Sinu jaoks: minu uus minikoolitus “Suhkru- ja magusasõltuvusest vabaks”. Registreerumislingi leiad: https://heidiplumberg.leadpages.co/koolitus-suhkrusoltuvusest-magusasoltuvusest-vabaks/.

Kui Sul on keeruline leida kaalu alandamiseks motivatsiooni, liitu mõne salenejate tugigrupiga või pühenda oma ettevõtmistesse sõber-sõbranna, kellega on tore koos trennis käia, jagada rõõmu edusammude üle ning olla teineteisele toeks hetkedel, mil kaalunumber jonnakalt langemast tõrgub. Miks mitte teha omavahel ka väikeseid innustavaid võistlusi – näiteks sõber, kes kaotab kuu aja jooksul vähem kaalu või vöökohalt sentimeetreid, teeb teisele tervisliku lõuna välja.

Samuti aitab motivatsioonipuudusest hästi üle saada iseendale 10-minuti-reegli seadmine. See tähendab, et kui Sa tunned, et täna kohe üldse ei viitsi trenni minna, siis lähed kohale kasvõi kümneks minutiks. Keskendu selle aja vältel korralikule harjutuste sooritamisele ning kui siis ikka veel madalseis kimbutab. lõpeta treening. On tõestatud, et tavaliselt läheb esimese kümne minutiga laiskus üle ja kui Sa oled ennast juba trenni kohale „vedanud“, siis oled seal lõpuni ning tunned saadud reipa enesetunde üle siirast heameelt!

Kõige olulisem on leida endale sobiv treeninguviis, mis on kooskõlas Sinu kehatüübi, tervisliku seisundi ning loomulikult eelistustega. Kui Sulle jooksmine ikka kuidagi ei meeldi, ära sunni end igal hommikul õue sörkima minema. Praegusel ajal leidub ääretult palju mitmekesiseid võimalusi, kuidas oma keha vormi viia: jõusaalitreeningud, erinevad tantsustiilid, jooga, võistluskunstid… Kindlasti leiad nende seast midagi just enda jaoks. Kui rühmatreeningus harjutamine Sinus erilist vaimustust ei ärata, vaata ringi Internetis – seal on hulgaliselt põnevaid treeningvideosid üleval. Või kui elad looduskaunis kohas, ühenda meeldiv kasulikuga ning naudi metsavaikust või merekohinat kepikõndi tehes. Valikuid on lõputult!

Mõistagi on hea meeles pidada, et enese liigutamine pole ainus, mis kaalulanguse puhul loeb. Öeldakse isegi, et treeningute osatähtsus salenemisel on 20% ning 80% võtab enda alla tervislik, tasakaalustatud ja mitmekülgne toitumine. Selle kohta oled kindasti ka juba uurinud, enne kui siia lugema potsatasid.

Kõige huvitavam on aga see, et saad kaalu langetada ka nii, et suunad oma alateadvuse sellele eesmärgile! See on uskumatu, aga kaal saab ka nii kiiresti langema hakata! Loe minu näidet siit kaalupäevikust https://heidiplumberg.leadpages.co/kaalupevik .

Sihiks seatud salenemise teelt kõrvale astumist tuleb aeg-ajalt ikka ette. Mõnel inimesel vähem, teisel rohkem. Võid kogeda paarinädalast motivatsioonilangust oma treeningurütmis. Või tabavad Sind kirglikud magusaisu hood ning näed šokolaaditorte isegi unes. Ole endaga leebe ning hoidu end tagant piitsutamast. Mõtle parem, mida see olukord Sulle öelda soovib? Annab Su keha Sulle näilise laiskusega märku, et ta vajab rohkem puhkust? Või otsib väljapääsu mõni vana hingevalu, mida magusaga vaigistada püüad? Mis täpselt on see, mis tõmbab Sind seatud eesmärgist eemale? Millised sügavale alateadvusse peitunud uskumused ja tupikusse jooksnud emotsioonid õhutavad Sind valitud rajalt maha astuma? Võta endale aega selguse saamiseks, kuid jälgi, et Sa ei libiseks tagasi kunagisse mugavustsooni, millest oled nii vapralt juba välja tulnud. Oma seisundi kaardistamiseks ning kaalulangust pidurdavate uskumuste muutmiseks saad tuge ja inspiratsiooni minu varasemast blogipostitusest “Elumuutev retk alateadvusesse”, mille juurde viiva lingi leiad siit: http://heidi.uskumused.ee/elumuutev-retk-alateadvusesse/. Niipea, kui tunned, et oled eneses taas rahu leidnud, püüa võimalikult kiiresti naasta liikumis- ja toitumisrutiini juurde, mis Sinu salenemist toetab, et tunda peagi jälle rõõmu reipamast enesetundest ja siredamast kehast.

“Aga milleks üldse kaalus alla võtta, kui kõik on juba niigi hästi? Kui olen tark ja osav? Kui mul on mees ja lapsed ja töö ja sõbrad ja ma elan täpselt sellist elu, nagu tahan? Kui tunnen end hinnatuna ja armastatuna just sellisena, nagu praegu olen?”, kuulen Sind küsimas. Tee seda iseenda ja oma tervise pärast, sest iga üleliigne kilo kehakaalu on tervele meie organismile suureks koormaks. Väärtusta ennast, oma keha, oma tervist, oma elu. Oled väärt parimat, mida elul Sulle on pakkuda. Keha on antud Sulle kui imeline vahend eluks siin Maa peal, hoia seda!

Jah, Sa oled ilus ja armastatud täpselt sellisena, nagu Sa oled. Meenuta seda endale igal hommikul vannitoapeeglisse vaadates. Ent kui Sa siiski otsustad salenemise teekonna ettevõtmise kasuks, seades eesmärgiks parema tervise või suurema rahulolu enda kehaga, siis tea, et on palju inimesi, kes Sulle siiralt pöialt hoiavad! Hulgaliselt toredaid mõttekaaslasi ja armastavat toetust leiad, liitudes Kiirelt Elu Muutvate Koolituste FB grupiga lingil https://www.facebook.com/groups/kiiremuutus.

Muide, kas tead, et kehakaalu on võimalik alandada ka täiesti ilma dieedi ja trennita? Minu maagilisele salenemise loole võid kaasa elada, laadides alla tasuta kaalupäeviku lingilt https://heidiplumberg.leadpages.co/kaalupevik/. Kui Sindki see teema köidab, hoia pilk peal minu tulevaste koolituste kaval!

Kõike ilusat soovides,
Heidi

  • Cheap air jordan 10 retro ovo for sale
  • best jordan shoes
  • new jordan shoes
  • jordan retro 12
  • air jordan 30
  • cheap jerseys for sale
  • cheap nfl jerseys
  • cheap nhl jerseys
  • wholesale nhl jerseys
  • buy cheap nfl jerseys
  • cheap nhl jerseys
  • Wholesale Football Jerseys
  • cheap nfl Jerseys wholesale
  • jordan shoes online
  • womens jordans shoes
  • jordan air force 1
  • jordan 12 master
  • cheap nfl jerseys
  • cheap nhl jerseys
  • discount authentic jerseys
  • wholesale nfl jerseys
  • wholesale mlb jerseys
  • cheap nfl jerseys
  • cheap nhl jerseys
  • Wholesale nba jerseys
  • cheap jordans shoes
  • Cheap jordans 12 for sale
  • jordan sneakers for sale
  • jordans shoes
  • air jordan 8 chrome