Kliendiks

Ma olen alkoholi- ja teistest keemilistest sõltuvushäiretest kirjutanud palju artikleid, aga see on eriline, kuna ma kirjutan seda oma nime all ja avalikult, taastunud alkohooliku/narkomaanina. Sestap valisin uue lähenemisnurga ning fookuses on taastumise raske osa. Tõde ja ausus on teatavasti parimad ravimid.

Oma kogemusest tean, et maailma üks vanemaid väiteid – alkohoolik ei taha midagi nii palju, kui juua – on ühtlasi ka ebaadekvaatseim. Alkoholisõltuvushäire (Eesti klassifikatsiooni järgi kerge ja raske alkoholisõltuvus) käes vireleja ei taha midagi muud kui suuta olla kaine, näha maailma ühekordselt ja värviliselt kogu tema mitmekesisuses. Sõltuvushäire on krooniline haigus nagu iga teinegi krooniline haigus (näiteks artriit, astma jt.), milles termin „krooniline“ tähendab pöördumatut organismi kahjustust (ehk muutus on pöördumatu selles maapealses kehastuses). Kroonilise haiguse kulgu saab õnnestumise korral peatada ning leevendada haige olukorda, kõrvaldades või pehmendades haiguse esilekutsunud keskkonnatingimusi ja muutes haige enda käitumist (sh mõtlemist-tundmist). Sõltuvushaiguse puhul on pöördumatult kahjustatud aju- ja närvisüsteem (mis ei tähenda, et sellega ei kaasneks ja kaasnebki eriti viimastes faasides mitmeid teisi kroonilisi haiguseid), mis lihtsustatult väljendudes tähendab seda, et eelnimetatud süsteemid on jäädavalt kahjustatud ja parim, mida haigestunu ISE teha saab, on lõpetada sõltuvusaine tarbimine, saada kaineks/puhtaks elu lõpuni. Sest kroonilisel haigusel pole tervenemist, ta jätkub pöördumatult ning lõpeb vältimatult. Enneaegse surmaga. Sõltuvuse teeb eriliseks see, et kõigepealt hääbub hing ja siis, nähes sellise eluviisi mõttetust, lõpetab eksisteerimise füüsiline keha.

Kroonilistel sõltuvustel arvatakse olevat (loe: osad teadlased usuvad, teised hästi ei taha uskuda) geneetiline tagapõhi. Iga indiviidi genoom omab mingit talle isikupärast geenikomplekti. Sõltlastel on sõltlase geen, mille aktiveerumine toob kaasa sõltlase närvi- ja ajusüsteemi pöördumatu haigestumise. Geenid arvatakse sisse lülituvat keskkonna mõjul. Alkohooliku puhul juhtub see tema inimtüübiga ebasobivas sotsiaalses keskkonnas viibimisel (pingeline elu, alkohoolikute lähikonnas olemine, väärkohtlemised iseenda ja teiste poolt (eriti õrnas eas) jne…). Pärilikkus lülitub sisse igal isikul ettearvamatult ning temale omaselt – kellel peale hetkelist viinalõhna tundmist 14-aastaselt, kellel pensionile minnes tõstes 565-ndat pitsi kurvastusest enda ühiskonnnale kasutuks (penskariks) osutumise pärast.

Nüüd esimene sisuline punkt – kuna sõltuvushaigus on geneetilist päritolu ja lülitub sisse keskkonna mõjul, siis alkohoolik pole süüdi oma haigestumises, ent ta omab kohustust ja võimet (= vastutust) sellega hakkama saada. (Alati võib ju öelda, et kuna me keegi ei tea, kas meis on olemas sõltlase uinuv geenikomplekt, siis ära parem vaatagi elu esimese pitsi poole. Kuidas kõlab? Eestis ja teistes „arenenud“ riikides ilmselt võimatu. Alkohol on tulnud siia juba tuhandeid aastaid tagasi ja on meie tänane reaalsus. Isegi parim alkoholikultuur ei võimalda kõigil hoiduda esimesest pitsist. Reaalsus. Sellepärast pooldan alkoholikultuuri teadlikku arendamist; ükskõik kui jabur see sõnaühend alkohoolikule ka ei tundu.)

Sissejuhatus läbi, saab keskenduda sisule ehk sellele, milline on läbilõige ühest keskmisest põrguteekonnast.

Esiteks on pimedus, halastav teadmatus. Sa napsutad koos teistega ja ühel hetkel käivitub sinu saatuslik geenikomplekt. Sa ei märka alguses midagi, sest “a-inimene” näeb maailma läbi alko kõverpeegli: talle tundub, et kui ta veinitab, siis on see nii nagu teistelgi. Isegi kui tekib esimene mäluauk, teine, kolmas ja alguses võib nende vahel olla aastaid, siis sa oled ikka enda jaoks tavaline inimene. Vahest ikka juhtub. “Lahe pullivend!” ütleb mõni tuttav; “Milline seks!”, ohkab järjekordne vallutus. Siin on esimene oluline võimalus pääseda: sa ise ei näe, aga kaaslased näevad. Jama on see, et reeglina kaaslased tõrjuvad sind kahel moel: ühed ei soovi sinusuguse joodikuga enam aega veeta, aga unustavad mugavalt sulle põhjuse öelda. Piinlikkus, häbi – selle juurde tulen allpool tagasi. Teine viis tõrjuda on teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Normaalne ju, ikka juhtub. Esimene palve: märgake kaasinimest, olge temaga aus, öelge talle tõsiasju ilustamata, mida te näete. Kas ta kuulda võtab, on tema teema, teie olete endast parima võimaliku andnud. Üks selle sekkumise eeldusi on, et kogu ühiskond ja sina teiste seas vajad infot ja haritust sõltuvushäiretest – selle jaoks annan oma parima iga päev.

Oletame, et üks osa sõltlasi sai nüüd lähedase tähelepaneku ja sekkumise tõttu põrguratta seisma, pöördus ühesse vastavatest rehabilitatsiooniprogrammidest (a la „Kaksteist Sammu“ Libertas kliinikus); õppis oma haiguse kaudu ennast paremini tundma, mis võimaldas tal (kogemusnõustajate abil, kes on ise edukalt taastumistee läbi käinud ja saanud vastava koolituse teisi toetada) muuta oma harjumusi ja elustiili ning kuna ta on nüüd teadlik (omandanud info sõltuvuse ja oma sõltuvuslike käitumisjoonte kohta) ning omab tugivõrgustikku sarnase elusaatusega kaaslastest, siis on tal suur võimalus püsida elu lõpuni kaine ning seeläbi pakkuda endale parimat elu, mida tal on võimalik elada.

Teiseks saabub muheda napsivenna eluteel periood, kus ta hakkab aimama, et midagi võib olla natuke valesti. Aga hästi natuke, sest sellest ei räägita, saadaolev info on puudulik. Ühiskonnaõpetuses on õppeprogrammi koostajal kergem panna rõhku teemale „Kuidas säästa raha pensioniks“, kui pöörata tähelepanu erinevatele sõltuvushäiretele või adekvaatsele seksuaalkasvatusele. Selles etapis püüab „pullivend“ veenda ennast, et ta on võimeline lõpetama, millal iganes ta ise tahab. Mis iseenesest võib olla õige, aga kuna ta pole võimeline kontrollima uuesti alustamist, tühistub esimese tõdemuse kasutegur. Sellegipoolest võib ta esimest ohtu märgates olla ehmatusest kaine aastaid. See, mis kainusperioodile järgneb, on koledam kui keegi eales arvata oskab. Paradoksaalne on, et uuesti tarvitama hakates on tarbitav aine jubekolevastik, aga tahtepingutusega saab sellest üle ning teine-kolmas kord lähevad juba libedalt.

Kätte on jõudnud kolmas etapp, kus alkohoolik on juba leppinud sellega, et ta tarvitab „palju“, aga temas aktiveerub psüühika kaitsemehhanism, mis lubab tal näha oma harjumust „nagu naabrimehel“ ja ta hindab seda läbi alkohoolse kõverpeegli „tavaliseks“. Kõik ju joovad; vaata ise telkust, kui ei usu. Nipp on siin, et kuna ilma selle kaitsemehhanismita lendaks tema psüühhe vastu taevast, siis selle abil ta „ei mäleta“ joogimahtu ega kordade arvu, teisendades viimast koefitsiendiga 0,… . Mis tema vaatenurgast lähtuvalt ongi reaalsus, mida tema näeb – alateadvus teeb ära selle “tõlkimise” nipi ja ühtlasi päästab mõistuse karmist reaalsusest. Võetakse tihti, aga sotsiaalne võimekus säilib, fassaadi suudetakse hoida: kodumajas on soe söök veini kõrval olemas, maja ees on kaks õige hinnaga autot (suuremad kui naabrimehel), lapsed käivad eliitkoolis ning trennis ja kohustuslikud puhkusereisid ning muud „vabaturumajanduses“ määratletud konsumeristlikud edukriteeriumid täidetud. Ainult süda on paha, kaal kasvab ja võivad ilmneda esimesed kerged tervisehäired ning võimekus teha tööd kahaneb, kuid selles staadiumis suudetakse tahtejõu ja õnne abil hoida oma fasaadi plekituna. Seda on juba karmilt õõnestanud alkohoolikule omased tüüpiseloomujooned: aususe puudus, alaväärsusest tingitud ülespuhutus, konsumerism ning üle- ja paremolek kõigist ja kõigest. Alati ja igas asjas teab ta paremini, kuidas maailma asjad käivad ning ei katsu seda varjatagi. Ka kaine peaga; pigem isegi rohkem kaine peaga, sest siis koormab mürkainetest küllastunud organism aju raskemalt. Sõpruskond hakkab ahenema, tarbitakse pigem kodus ja üksi. Kindel värk, ei tee lollusi (st need ei paista niipalju välja kui kodus teha).

Neljandas etapis tekib alkohoolikul kahtlus ja ta proovib teha mõne sõltuvusalase testi netis. Tulemus on piiripealne ja ta lubab endale, et kuue õhtu asemel nädalas võtab viiel ja kahe trennikorra asemel nädalas teeb ta nüüd neli trenni. Mis juhtub tegelikult? Süveneb tarbimine, väheneb tervislik osa eluviisist. Aga panite tähele, tema kaitsemehhanism (omandatud lapsepõlves) ei luba tal seda mäletada ja näha ning tarbimine jätkub. Osad tuttavad patsutavad õlale, et ega „mees pitsi sülga/me ei usalda meest, kes ei usalda ennast niipalju, et üks pits võtta/…“ ja teised hoiavad veelgi rohkem eemale. Mõlemad grupid hoiduvad peategelast teavitamast sellest, mida nad näevad (häbitunne aegade hämarusest alkashide, pederastide, … vastu) ning nende endi võimalik abimehhanism ei lase seda ehk ka neile endile teadvustada. Pluss puudub teadlikkus sellisest ühiskondlikust probleemist. Ajaloost kaasa võetud mälu ütleb, et tegemist on joodikuga, kellel on tahtejõu ja moraaliprobleemid, aga muidu on ta täitsa terve inimene. Joodik ise proovib ja on mõni periood kaine ja siis jälle joob ning otsustab, et homme olen kaine/kui tahan, jätan järele/võtan niipalju, kui tahan … märkamata, et see ongi just täpselt see, mida ta ei suuda.

Viiendas etapis võib seni rohkem füüsilise poole kaldu olnud pohmell hakata muutuma pigem hingeliseks probleemiks. Tekivad küsimused, et „kuidas ma jälle?“; hommikul on enesesüüdistuslikud häbi- ja piinlikkusetunde sööstud. Teiste eest pole vaja veel varjata, sest teised ju „ei näe“. Tõde on, et näevad, aga vaikivad kui haud. Häbi, piinlikkus. Isiklikud, kogukondlikud ning rahvuslikud mälestused sulevad selle teema juures verevoolu otsmikusagarasse. Meie kangelasel on endiselt alles fassaad, sestap on tal veel jõudu vaimsest pohmellist vabal ajal otsida lahendust, kuivõrd probleem on juba hinge ära söömas, lausa närib seda seest. Üsna püsivalt ja valusalt. Ammu on selgeks saanud, et tarbimine on liiast. Aga kui liiast ja mis peale hakata, seda vastust pole. Koolis ei õpetatud, kodus vaikiti (mis sellest, et tõenäoliselt on suguvõsas sama teema korduvalt püsti olnud); häbi, piinlikkus, vaikus. Kehas on märgata esimesi jälgi alkoholismi hävitustööst. Kehakaal tõuseb, vererõhk on tihti üle normaalse, sportida ei jaksa enam varasema intensiivsusega ja läbitava distantsi/treeningu kestvus/pikkus kahaneb pidevalt. Nahk kuivab, kõht on joogijärgsel hommikul kinni, võimalikud hemorroidialged, mälu halvenemine jpm. Kas korra pistis ka südames eile, kui oli „neljas päev“ (so kolmas, kui lubasin TÄNA hommikul joomise maha jätta; vähemalt mitte enam peale võtta)? Pisike kahtlus vilksatab, et ehk on see „haigus“ nimega vananemine? Viiekümnesed on juba ju ikka mingi püsihädaga arsti eestoas? Tööd ka ei viitsi enam teha, sest raha veel on ja esimesel ettekäändel leitakse võimalus pudelipõhja vaadata. Ka tööl hakkavad paljud juba taipama, mis toimub, kuigi otseselt veel midagi katki pole, töö saab tehtud. Tööd tehakse juba viimasel hetkel, kiiruga vilksatavad geniaalsed lühilahendused ülesannetele. Loovusest pole jälgegi, napilt jõuad hoida nina üle selle piiri, kus tuleks sulle öelda, et mees, me peame tõsiselt rääkima. Ise tunned enda üle veel kohati suurt uhkustki, sest majas on sul hüüdnimi – “mees, kes teeb kõik ära”; oled uhke oma kiire otsustusvõime üle, mis tagantjärgi vaadates osutub ohtlikuks hetkeimpulsiks koos vastavate tagajärgedega. Aga sul on 25 aastat „tegija“ karjääri koos medalite ja ausammastega; nende tõttu ei julge nooremad isegi mõelda, et sa ei tee õigeid asju ja asju õieti. Esimesel võimalusel, st siis, kui arvad, et arvel on piisavalt raha (see tuleb kiiresti, sest vana tegijana on sul supertöötasu), lahkud töölt, et saaks … rahulikult juua. Töö hakkab segama elamist (joomist). Suviti pole enam võõras ka külapoetagune, seal on ju taaraautomaat ja sina oled ju keskkonnasäästlik ülimees.

Meie tuttaval on õnneloos – ta peatub enne kuuendat etappi ja õudukaarmastajad peavad täna pettuma. Kes loobuda ei suuda, vaadaku Soome filmi „Joomahullu päevaraamat“; huumoriprisma, ent üsna tõetruu ja kole.

Rüütel satub sõpraderingi, kus kurdab, et elul on siht kadunud, miski ei huvita enam ja kõik on juba nähtud-tehtud. Midagi ei käivita enam. Olete kuulnud mõnda neist lausetest? Kui pole, siis kuulatage – üsna tihti eetris. Ja lõpuks üks sõber küsib otsekui muuseas ning süütu moega – ega sa alkoga üle keeranud pole? Rüütel tõmbab ratsu valjad järsult pingule, alkoratsu teeb pikalt pead raputades ning vahtu pritsides „ptruuuuu“, meie kangelane lendab üle ratsu pea otse külma ja selge veega kevadisse tiiki, kus veel suudlemata konn sosistab hellalt kõrva: „Mees, saa kaineks, siis tuleb ka printsess“.

Millele siinkohal veel viitan, on see, et õudukat ei pea lõpuni vaatama, põrguteelt saab maha astuda enne lõppu. Kuniks kodu olemas, pere laua taga, soe toas ja toit laual. Toibunud vettekukkumise külmkargest ehmatusest, kuuleb peategelane oma sõpra omaette vaikselt rääkimas oma kogemusest – kuidas tema xx aastat tagasi lõpetas alkoholi tarbimise, läbis vastava programmi ja sai nii endale oma parima elu elamise võimaluse. Tema eneseavastamise teekonnast nende xx aasta jooksul ning enda muutmise pidevast, elukestvast protsessist, milleni juhtis teda otsus elada kainet elu, ainsat täisväärtuslikku eluvõimalust alkohoolikule. Viimatikirjeldatud viis on ka üks ainuvõimalikke mooduseid alkohoolikule päris-elu pilti näidata ja tekitada temas tahe nõiaringist väljuda, aidata tal märgata ja olla tänulik läbitud teekonna eest, kõige eest, mis tal veel alles on ning hetke eest, mil ta kohtas sõpra, kes ta pehme teadliku müksuga kaldale lükkas. Inimesena kasvama.

Õppige märkama kaaskondset tema hädas.

Sven Reiter, kogemusnõustaja

Libertas Kliinik MTÜ

www.libertas.ee

https://www.facebook.com/libertas.ee/